Idülliline hommik.
Musta põlle riietunud kokk meisterdab silma- ja keeleiluvõileibu ning soojendab pannkooke. Alumise korruse diivanil majutuv Külli hoolitseb selle eest, et oleks kellegi kallal keelt teritada. Terava keelega sujub matkamine kindlasti hoopis paremini, eriti tugeva vastutuule puhul.
Saan küüdi sadamasse. Sealt hakkavad gravitatsioon ja Tallink mind põhja vedama. Laevasõidu veedan lugedes blogisid, mida sai infokogumiseks kokku korjatud. Nädalase tööharjutuse tõttu läks aga lõpuks veidi rabistamiseks ja kodutöö jäi osaliselt tegemata. See-eest tassisin Viljandi äärelinna pargis sõjavarustust küngastest üles ja alla. Prooviks kaasavõetud ameeriklaste ULA-nimeline seljakott osutus üllatavalt mugavaks ja pärast mõningast proovipakkimist ja kaamerakoti ehitust tuligi kaasa. Kuigi kaalub ca 300 grammi rohkem kui rootslaste Bergan ja peatsitaskut ka pole. Kodust lahkudes on kogu pagasi kaal umbes 17 kilo. Ebameeldivalt palju, aga sees on kümne päeva toit. Vett õnneks kaasa vedama ei pea. Tavapärasele lisaks on aga kotis hädaolukorra-bivi, pähe käiv sääsevõrk ja jõgedest läbi sulberdamiseks teine matkakepp.
Ahtrikohviku akna taga tõmbuvad Eesti saared kriipsuks ja taevas sulab veega ühte. Nagu oleks maa ja taeva kokkusaamise koht seal ülevalpool, lõunas.
25-kraadise leitsakuga Helsingis veedan aega täpselt trammisõidu ja rongiootamise jagu. Rongiootuse täidavad võileib ja hiigelsuur kohvikruus. Raamatuid ei julge veel lugema hakata, saavad veel enneaegu läbi. Ainult neli õhukest raamatut ju ongi kaasas.
Interneedusest selgib, et Norra matkaonnid on sel hooajal avatud vaid broneerijatele. Ülejäänud kõndijad tuppa ei saa, isegi telkimine, kempsu kasutamine ja lõunapausiks mahaistumine on keelatud. Kas ja kuidas üle Rootsi-Norra piiri edasi-tagasi vongerdavat rada monitooritakse, selle kohta info puudub.
Rong veereb ette, põhjamineku huvilised lastakse pardale. Koonerdava töötuna sõidan seekord kupee asemel istekohal. Enne raja alguspunkti saabumist jõuab nagunii veel ka toas magada.
Saan küüdi sadamasse. Sealt hakkavad gravitatsioon ja Tallink mind põhja vedama. Laevasõidu veedan lugedes blogisid, mida sai infokogumiseks kokku korjatud. Nädalase tööharjutuse tõttu läks aga lõpuks veidi rabistamiseks ja kodutöö jäi osaliselt tegemata. See-eest tassisin Viljandi äärelinna pargis sõjavarustust küngastest üles ja alla. Prooviks kaasavõetud ameeriklaste ULA-nimeline seljakott osutus üllatavalt mugavaks ja pärast mõningast proovipakkimist ja kaamerakoti ehitust tuligi kaasa. Kuigi kaalub ca 300 grammi rohkem kui rootslaste Bergan ja peatsitaskut ka pole. Kodust lahkudes on kogu pagasi kaal umbes 17 kilo. Ebameeldivalt palju, aga sees on kümne päeva toit. Vett õnneks kaasa vedama ei pea. Tavapärasele lisaks on aga kotis hädaolukorra-bivi, pähe käiv sääsevõrk ja jõgedest läbi sulberdamiseks teine matkakepp.
Ahtrikohviku akna taga tõmbuvad Eesti saared kriipsuks ja taevas sulab veega ühte. Nagu oleks maa ja taeva kokkusaamise koht seal ülevalpool, lõunas.
25-kraadise leitsakuga Helsingis veedan aega täpselt trammisõidu ja rongiootamise jagu. Rongiootuse täidavad võileib ja hiigelsuur kohvikruus. Raamatuid ei julge veel lugema hakata, saavad veel enneaegu läbi. Ainult neli õhukest raamatut ju ongi kaasas.
Interneedusest selgib, et Norra matkaonnid on sel hooajal avatud vaid broneerijatele. Ülejäänud kõndijad tuppa ei saa, isegi telkimine, kempsu kasutamine ja lõunapausiks mahaistumine on keelatud. Kas ja kuidas üle Rootsi-Norra piiri edasi-tagasi vongerdavat rada monitooritakse, selle kohta info puudub.
Rong veereb ette, põhjamineku huvilised lastakse pardale. Koonerdava töötuna sõidan seekord kupee asemel istekohal. Enne raja alguspunkti saabumist jõuab nagunii veel ka toas magada.
Lisa kommentaar