Abruka

Taas Roomassaare sadamasse. Abruka praam on kohal ja kipper Kaupo arvab, et rattaga on saarel lõbusam. Ratas tuleb seega kaasa ja vald saab kaks eurot lisaks. Peale kipperi ja mehaaniku ongi ainult kaks reisijat. Mõnikord sõidetakse üks ots ka tühjalt. Ruhnu praami kohta on info, et tuul oli Ruhnus ja sealne sadam mitmete tuultega maabumiseks keeruline.
Nüüd olen siis Ruhnu asemel Abrukal. Kah üks käimata koht.
Sõidan kiiliparves läbi saare Pitkaninale. Saare keskel on mets jändrike vanade puude, sambla ja sõnajalgadega. Laialehine salulehtmets, väidetavalt jäänuk soojematest kliimaperioodidest. Pitkaninal on mägiveised, õitelademes viirpuud ja vaade Linnusitasaarele, kust kostab valju linnukisa. Korjan ühe õhupalli ja mõned padrunikestad. Viimane viitab jahipiirkonnale.
Saare teisest küljest saab jalutada läbi vee Vahasele. Kavatsen niisama solberdada, aga lõpuks käin Vahase territoriaalvetes ikka ära. Kaldale ei hakka läbi roostiku trügima. Võimalik, et ei leia õiget maalemineku kohta üles. Kaupo sõnul on parem jalanõudega minna, aga ma olen varustatud ainult käekellaga.
Istun siin ja seal, loen raamatut ja vahin niisama ringi.
Sadamakohvikus käib köögi suurpuhastus, aga kalasuppi ja kohvi ikka saab.
Kui praam taas saabub, on pardale siginenud punt noori, kes maale ei tulegi, vaid sõidavad kohe tagasi.
Võtan suuna Vätta poolsaarele, mille ümber on erksinine meri ja tee kõrval moonipõllud. Heinamaal telkimise asemel ööbin majutuses, millest ei õnnestunud pärast broneerimist enam vabaneda. Internet ütles mägimajake. Majake on, mäge mitte. Süüa saab teha väliköögis ja kuna olen üksi, saan sauna ka. Saunaaknast on näha, kuidas taevas tasapisi roosaks tõmbub, kusagil sealsamas laksutab ööbik.
Rattaga täna 47 km.