Kokku sõidetud
rattaga 2856,29 km, 45 päeva.
Kõige
pikem päev oli 106 km Saaremaalt Suure-Rootsist Muhumaale Rootsiverre, kõige
lühem päev 8 km, sahmimine Kuressaares. Sõidupäevi 41, seisupäevi 4. Keskmiselt
tegi see 69,67 km päevaseks läbisõiduks, mis tuligi välja umbes-täpselt nii
nagu plaanis oli.
Öid
telgis oli 22, neist selleks ettenägemata kohtades 5. Sõprade-sugulaste juures
ööbimisi kogunes 14 ja tasuliste öömajade öid 8. Mulle usaldati väga mitmeid
võtmeid.
Rattal
vahetatud kaks korda tagumist kummi, kadunud pakiraami kruvi asemele pandud
uus, vahetatud käepidemete pehmendused, tagatuli ja kompuuter, parandatud
pakiraamikoti kinnitust, kaotatud esituli, ühe korra leotatud ketti bensiinis,
timmitud käike.
Üks
kukkumine koos rattaga, kaks korda kukkus ratas iseseisvalt. Üks kraavisõit
(jalgratas kaotas juhitavuse ja sõitis teelt välja). Kolm korda saadud pihta
autoratta alt lendava kiviga ja ühe korra käbiga.
Eestimaa
on jätkuvalt väga ilus. Alustasin öökülmade, ülaste ja eri toonides rohelise
metsa aegu, lõpetasin karikakarde ja sooja mereveega. Palju nimesid kaardil sai
ühtäkki näo ja emotsiooni. Kohati käigupealt sündinud marsruut viis mind
kohtadesse, mille olemasolust mul muidu aimugi poleks, näiteks leidsin
Saaremaal võsast allika, imestasin aiamaade üle Narva lähistel
kõrgepingeliinide all, sõin Rohuneeme kiigel pähkleid ja sõitsin Värska lähedal
läbi Jaan Tätte moodi mehe hoovist. Viis ka külla toredatele inimestele, kelle
juurde oleks muidu sattunud teistmoodi või poleks üldse sattunud. Tõi plaanide
nimekirja kohti, kuhu minna pikemalt tagasi nagu Panga pank, Sookuninga
looduskaitseala ja Vormsi saar.
Inimesed
elavad Eesti servades nii nagu igal pool mujal. Mõned on eluga rahul, mõned ei ole.
Mõned teevad tööd, mõned ei tee. Mõni värvib maja või ehitab uue, mõni laseb
elamisel laguneda. Mõni teeb peenraid, istutab lilli ja niidab muru, mõni laseb
aial looduslikku rohelusse uppuda. Puid langetatakse massiliselt igal pool.
Külad on enamasti elus ja pealinna-kesksus on Tallinna inimeste müüt. Väikeste
kohtade elanike igapäevaste huvide ja tähelepanu kese on mujal, lihtsalt
mõnede oluliste otsuste tegemisel ei võeta ei neid ega nende muresid arvesse.
Euro- ja muude nõudmiste liigagar järgimine ahistab kohalikku
väike-ettevõtlust. Veider oli, et Läti piiri ääres tundusid külad rohkem
tupikud ja hääbumas kui Vene piiri ääres.
Kaasliiklejad
olid umbes pooleks hoolivad ja hoolimatud. Jäi silma, et suurte veoautode juhid
valdavalt saavad aru, et nende sõiduk on jalgratturi jaoks hirmutav ja ohtlik,
bussijuhid reeglina ei saa. Kruusateedel kihutamise komme on napakas.
Tundub,
et autojuhid ei tea jalgratturi käemärke.
Kaasratturite
hulgas oli ainult üks eestlasest rattamatkaja, ülejäänud kohatud rattamatkajad
olid välismaalased, peamiselt sakslased.
Kergliiklusteede
ehitajatel peaks olema kohustus neid teid mööda ise rattaga sõita. Võib-olla
väheneks nii hüpekad (miks see äärekivi üldse peab seal olema?) kui ka kohad,
kus rattarada eelhoiatuseta haihtub, ilma et sellega kaasneks mingi
liikluskorralduslik juhis, mida edasi teha. Seni, kuni liiklust korraldavad
inimesed, kes nagu ääremaa kõige suurema linna juht arvavad, et autosõitu ei
tohi ebamugavaks teha, on muidugi kõige mugavam autoga sõita.
Aitäh
(ilmumise järjekorras) Kallele, Arnele, Kailile ja Juhanile, RMK-le, Martinile,
Merikesele ja Olavile, Eesti piirivalvele, Tammispää telkimisalale, Rubenile, Valentinale,
Katrile, Ivele ja Kaljule, Kairile ja Andrusele, Gerdale, Urmasele, Katile-Matile
ja Annele.
Kommentaarid
Lisa kommentaar