Pärast hotellihommikusööki tuuritan veidi Narva-Jõesuu vahel.
Ainult mõni tore vana maja hakkab silma ja ilm nagunii pildistamist ei soosi. Sai ettenägelikult kohe vihmariided selga pandud. Üks vanamees näitab mulle teiselt poolt sõiduteed tunnustavalt ülestõstetud pöialt. Narva-Jõesuhu tasub tulla. Siin on tasuline parkimine ja suur lai liivarand, kus maikuus on ainult tuvid. Kergliiklustee on siin tuttav ja pealinna stiilis, kerge hüpekaga.
Üle Tõrvajõe sõites taipan, et teenimatult on minu tähelepanu alt välja jäänud üks tuntud käskivas kõneviisis kohanimi – Tõrva!
Keeran nina lõuna suunas, vast läheb ilm paremaks. Sõidan Narva jõega paralleelselt, teisel pool on Venemaa. Selles Eesti küljes ja lõunas paistab piirinaaber kätte, erinevalt põhjarannikust, kus Soomet näha polnud ja õieti polnud piirigi näha.
Narva sissesõidul on künka otsas punase viisnurgaga tank, toru Eestimaa poole suunatud. See on küll veidi veider.
Narvas sajab ladinal vihma. Pildistan raekoda ja kolledžit ja külastan kohvikut Muna. Lasen ennast veenda lisaks kohvile ka šokolaadikooki tellima. See paistab olevat Eesti oaas, kusagilt kostab leelotamist.
Õues pole vett vähemaks jäänud ja pärast soojas toas istumist on alguses ka jahe. See viimane läheb üle. Keres istub üksi mõtlikult vihmas ja ootab, et keegi temaga malet mängiks. Pildistan veel üles Hermani kindluse, Aleksandri kiriku ja võtan suuna elektrijaamale, ajades enda ees kajakaparve.
Elektrijaam on sealt lukus, kust gps-i andmetel kõige otsem tee Peipsi suunas läheb. Järgmise võimaluse ees on tõkkepuu informatsiooniga, et sisenemine keelatud ja eluohtlik. Pean veidi aru. Tõkkepuu kõrval on hästi sissetallatud rada. Mis seal ikka juhtuda saab, vaja läbida umbes 300 meetrit, siis on jalgtee ja edasi paistab kaardil mingit laadi tsivilisatsioon.
Keegi mind ei märka. Jalgtee on aus jalgtee, kitsas tallutud rada võpsikus ja mööda isetekkelistest prügimägedest, üle purde, üle raudtee ja kõrgepingeliinide alla. Õhk säriseb elektrist ja ainult kiiver takistab juustel taeva poole tõusmast. Ja oh imet, mis elu elektriliini kaitsevööndis kihab. Riburada on aiamaad ja kasvuhooned ja majaköksid. Jään rajale pargitud auto juures aru pidama, kas ees paistev muru on läbitav või mitte, kui peenrast küsitakse, ega auto mind ei sega. Ei sega, küsin, kas siit saab Auverre. Saab, saab, naisterahvas vehib ettepoole ja keelab mul üle raudtee minna.
Teispool võpsikut on asfalt. Saab paremale, kus on müra järgi otsustades raudtee, ja vasakule, kus kaart lubab teid ja jalgteid suurele teele. Vasakul on esiteks organiseeritud daatšarajoon. Minu valitud teeotsa ees ilutseb tupikumärk. Ei tea, kas mõte „kui tupik see ikka olla saab“ on kuidagi jalgratturitele omane. Edasi on karmid keelud siseneda, aga kedagi ei paista. Lõpuks olen aga selgelt kellegi õues ja rada ei paista jätkuvat. Õu on täis huvitavat atribuutikat, nt jalgratas kirjaga „Jüri ratas“, eemal paistab silt „baar“. Kaks koera pistavad lõugama ja veidi aja pärast väljub toast mees, kes suhtleb koertega eesti keeles. On siin juba 15 aastat pensionil, Narva linn lükkab talvel isegi tee lumest puhtaks. Ei pahanda üldse minu sissetungi üle, vaid juhatab, et enne raudteed läheb kruusatee Arumäe suunas ja jõuab 3 km pärast asfaldini. Nii ongi.
Saabub tihe udu. Vahepeal lakanud vihm hakkab uue hooga. Asfalt on sile, liiklust vähe ja keskmine kiirus on oluliselt tõusnud. Tee veerel on järjekordne obelisk tähistamaks nõukogude Eesti vabastamist 1944. aastal. Tänan väga jah.
Edaspidi on risti jalus Eesti Energia kaevandus. Territooriumist läbi aitava tee ette on tekkinud kõrge okastraadiga värav, mehitatud valve on kadunud. Ilmselt kõrvaldatud liigselt pehme südame tõttu jalgratturitega suhtlemisel. Väravast sisse ma saan, aga kokkulepe on, et ei ütle, kuidas see juhtus. Igatahes lepib vastutustundlik matkaja läbipääsu enne Eesti Energiaga kokku.
Mul on kirjeldus kaevanduse läbimisest vastassuunas aastal 2011, samas suunas aastal 2013 ja Martini saadetud jooned guugli kaardil. Neid ei lähe vaja, kuigi olen need ka pähe õppinud. Mul on info, et minu ees on sõitnud grupp rattureid ja nende jäljed on kaevandusmudas hästi näha. Ju nad teavad, kust läbi saab.
Kõigepealt võtab esimene suurte kividega lomp mu külili. Kargan kärmelt püsti, aga sopavesi on juba leidnud tee püksisäärde ja varrukasse. Nii neid mudaseid ahve siis tehaksegi. Mõni aeg hiljem selgub, et pakiraamikott on raami küljest lahti tulnud ja kinnituskumm ennast tagaratta külge keeranud. Veedan mudas kükitades veidi aega, et pusa lahti harutada ja kott uuesti kinnitada. Kummi küljes olnud konks on haihtunud, aga ega seda polnudki väga vaja. Siit kaks õppetundi. Esiteks on mõistlik suured kivid läbida jala. Teiseks tuleb pärast külitamist kohe kontrollida, kas kott on pakiraami küljes ikka kinni.
Kaevandus jätkub laia mudaga, mis kaob silmapiiri varjutavasse uduloori. Mudas balansseerimisele lisaks tuleb end läbi veeseina pressida. Väga hea, peseb sopa maha. Kui mudavälja lõpuni jõuan, on kurvi taga uus samasugune. Ja nii mitu korda järjest. Ilm ei soosi ei piknikku ega pildistamist. Mudavälja ja kaevandusmaastiku pilte seega pole. Kadestajad, kasutage oma fantaasiat. Viimaks saabub tõkkepuu, mis kaevanduse lõppenuks kuulutab. Juhhuu.
Viimased kilomeetrid Poruni matkarajani tilistan aegajalt rattakella, sest sellise vihmaga ei tuleks ka karupildistamisest suurt midagi välja. Lõpuks siravad vastu autotuled. Mind on vastu võtmas lausa kaks ekipaaži. Lisaks Kallele ka piirivalve. Väga lahe. Kalle mahitusel pean veel neli kilomeetrit märgade varvastega mudasel kruusateel punnitama, et jõuda Gorodenka piiripunktini. Sealt on esmaspäeva hommikul mugavam alustada. Sest nüüd siirdun ma päevaks muusikalisele vahepalale.
Distants 76 km.
Võrdluseks soovitan lugeda piirialade muljeid jalgratturi pilgu läbi aastatest 2011 ja 2013: https://jalgrattalumbereesti.blogspot.com/
https://sass.wordpress.com/category/matk-umber-eesti-2013/
Üle Tõrvajõe sõites taipan, et teenimatult on minu tähelepanu alt välja jäänud üks tuntud käskivas kõneviisis kohanimi – Tõrva!
Keeran nina lõuna suunas, vast läheb ilm paremaks. Sõidan Narva jõega paralleelselt, teisel pool on Venemaa. Selles Eesti küljes ja lõunas paistab piirinaaber kätte, erinevalt põhjarannikust, kus Soomet näha polnud ja õieti polnud piirigi näha.
Narva sissesõidul on künka otsas punase viisnurgaga tank, toru Eestimaa poole suunatud. See on küll veidi veider.
Narvas sajab ladinal vihma. Pildistan raekoda ja kolledžit ja külastan kohvikut Muna. Lasen ennast veenda lisaks kohvile ka šokolaadikooki tellima. See paistab olevat Eesti oaas, kusagilt kostab leelotamist.
Õues pole vett vähemaks jäänud ja pärast soojas toas istumist on alguses ka jahe. See viimane läheb üle. Keres istub üksi mõtlikult vihmas ja ootab, et keegi temaga malet mängiks. Pildistan veel üles Hermani kindluse, Aleksandri kiriku ja võtan suuna elektrijaamale, ajades enda ees kajakaparve.
Elektrijaam on sealt lukus, kust gps-i andmetel kõige otsem tee Peipsi suunas läheb. Järgmise võimaluse ees on tõkkepuu informatsiooniga, et sisenemine keelatud ja eluohtlik. Pean veidi aru. Tõkkepuu kõrval on hästi sissetallatud rada. Mis seal ikka juhtuda saab, vaja läbida umbes 300 meetrit, siis on jalgtee ja edasi paistab kaardil mingit laadi tsivilisatsioon.
Keegi mind ei märka. Jalgtee on aus jalgtee, kitsas tallutud rada võpsikus ja mööda isetekkelistest prügimägedest, üle purde, üle raudtee ja kõrgepingeliinide alla. Õhk säriseb elektrist ja ainult kiiver takistab juustel taeva poole tõusmast. Ja oh imet, mis elu elektriliini kaitsevööndis kihab. Riburada on aiamaad ja kasvuhooned ja majaköksid. Jään rajale pargitud auto juures aru pidama, kas ees paistev muru on läbitav või mitte, kui peenrast küsitakse, ega auto mind ei sega. Ei sega, küsin, kas siit saab Auverre. Saab, saab, naisterahvas vehib ettepoole ja keelab mul üle raudtee minna.
Teispool võpsikut on asfalt. Saab paremale, kus on müra järgi otsustades raudtee, ja vasakule, kus kaart lubab teid ja jalgteid suurele teele. Vasakul on esiteks organiseeritud daatšarajoon. Minu valitud teeotsa ees ilutseb tupikumärk. Ei tea, kas mõte „kui tupik see ikka olla saab“ on kuidagi jalgratturitele omane. Edasi on karmid keelud siseneda, aga kedagi ei paista. Lõpuks olen aga selgelt kellegi õues ja rada ei paista jätkuvat. Õu on täis huvitavat atribuutikat, nt jalgratas kirjaga „Jüri ratas“, eemal paistab silt „baar“. Kaks koera pistavad lõugama ja veidi aja pärast väljub toast mees, kes suhtleb koertega eesti keeles. On siin juba 15 aastat pensionil, Narva linn lükkab talvel isegi tee lumest puhtaks. Ei pahanda üldse minu sissetungi üle, vaid juhatab, et enne raudteed läheb kruusatee Arumäe suunas ja jõuab 3 km pärast asfaldini. Nii ongi.
Saabub tihe udu. Vahepeal lakanud vihm hakkab uue hooga. Asfalt on sile, liiklust vähe ja keskmine kiirus on oluliselt tõusnud. Tee veerel on järjekordne obelisk tähistamaks nõukogude Eesti vabastamist 1944. aastal. Tänan väga jah.
Edaspidi on risti jalus Eesti Energia kaevandus. Territooriumist läbi aitava tee ette on tekkinud kõrge okastraadiga värav, mehitatud valve on kadunud. Ilmselt kõrvaldatud liigselt pehme südame tõttu jalgratturitega suhtlemisel. Väravast sisse ma saan, aga kokkulepe on, et ei ütle, kuidas see juhtus. Igatahes lepib vastutustundlik matkaja läbipääsu enne Eesti Energiaga kokku.
Mul on kirjeldus kaevanduse läbimisest vastassuunas aastal 2011, samas suunas aastal 2013 ja Martini saadetud jooned guugli kaardil. Neid ei lähe vaja, kuigi olen need ka pähe õppinud. Mul on info, et minu ees on sõitnud grupp rattureid ja nende jäljed on kaevandusmudas hästi näha. Ju nad teavad, kust läbi saab.
Kõigepealt võtab esimene suurte kividega lomp mu külili. Kargan kärmelt püsti, aga sopavesi on juba leidnud tee püksisäärde ja varrukasse. Nii neid mudaseid ahve siis tehaksegi. Mõni aeg hiljem selgub, et pakiraamikott on raami küljest lahti tulnud ja kinnituskumm ennast tagaratta külge keeranud. Veedan mudas kükitades veidi aega, et pusa lahti harutada ja kott uuesti kinnitada. Kummi küljes olnud konks on haihtunud, aga ega seda polnudki väga vaja. Siit kaks õppetundi. Esiteks on mõistlik suured kivid läbida jala. Teiseks tuleb pärast külitamist kohe kontrollida, kas kott on pakiraami küljes ikka kinni.
Kaevandus jätkub laia mudaga, mis kaob silmapiiri varjutavasse uduloori. Mudas balansseerimisele lisaks tuleb end läbi veeseina pressida. Väga hea, peseb sopa maha. Kui mudavälja lõpuni jõuan, on kurvi taga uus samasugune. Ja nii mitu korda järjest. Ilm ei soosi ei piknikku ega pildistamist. Mudavälja ja kaevandusmaastiku pilte seega pole. Kadestajad, kasutage oma fantaasiat. Viimaks saabub tõkkepuu, mis kaevanduse lõppenuks kuulutab. Juhhuu.
Viimased kilomeetrid Poruni matkarajani tilistan aegajalt rattakella, sest sellise vihmaga ei tuleks ka karupildistamisest suurt midagi välja. Lõpuks siravad vastu autotuled. Mind on vastu võtmas lausa kaks ekipaaži. Lisaks Kallele ka piirivalve. Väga lahe. Kalle mahitusel pean veel neli kilomeetrit märgade varvastega mudasel kruusateel punnitama, et jõuda Gorodenka piiripunktini. Sealt on esmaspäeva hommikul mugavam alustada. Sest nüüd siirdun ma päevaks muusikalisele vahepalale.
Distants 76 km.
Võrdluseks soovitan lugeda piirialade muljeid jalgratturi pilgu läbi aastatest 2011 ja 2013: https://jalgrattalumbereesti.blogspot.com/
https://sass.wordpress.com/category/matk-umber-eesti-2013/
Lisa kommentaar