Kalle lahkub varakult praamile, mulle jääb veel üks idülliline hommik terrassil.
Kuna poole kahesele Hiiumaa praamile ma ilma tormamiseta nagunii ei jõua, on aega maa ja ilm, sest järgmine praam läheb alles kell kaheksa.
Loen, kuidas Pärlel ja Janil Colombias mudaga läks ja vaatan, kui kaugele Veiga on jõudnud. Sel ajal, kui mina Kuressaarest välja ei saanud, hoidis tuul teda Reykjavikis kinni. Igaühel oma mõõtkava ja loodusjõud, millega tuleb kokku leppida.
Kruusateid pidi pääseb kuni Linnuse külani. Väikse väina tammil peaksin kohtuma Urmasega, kellel läheb koera ujutamisega pisut aega. Kuna tammil muud meelelahutust ei pakuta, söön teda oodates parkimistaskust ära kõik küpsed metsmaasikad. Esimesed valmis metsmaasikad, mida sel aastal näen.
Esimene ring on täis saanud, Muhumaa ring.
Tammil on tugev tuul, mistõttu sõidame lobisema ja jäätist sööma Orissaare poe ette. Veedan veel Orissaares aega, jäädes kinni sadamarestorani. Seal on veel rattamatkajaid. Jälgin, kuidas teenindaja püüab viisakalt suunata klienti pudelivee asemel kannust vett võtma. Sellest vanusegrupist klient, kelle käes on veel kõvasti otsustusõigust, aga kelle hulgas on kahetsusväärselt vähe neid, kes on aru saanud, et tuleks oma elustiili ja tarbimisharjumusi oluliselt muuta.
Tuvastan pettunult, et nuppudega telefonis ei ole Pireti numbrit ja seega ei õnnestu talle teada anda, et sõidan varsti Maasist mööda. Ega ta on suure tõenäosusega muidugi nagunii Tallinnas.
Maasi maalinna käin ikka vaatamas. Kohe parklas ründab mind Mahe, kes räägib paiga ajaloost. Lihtsalt niisama. Või noh, eks ta püüab ka meelitada turisti suveniire ostma. Maalinn ise on päris vinge, eriti maa-alused võlvidega ruumid.
Käin pildistan ära Pulli panga ja teen tiiru läbi Hindu ja Paaste külade. Ei tea, mis värk neil hindudega siin saartel on? Saaremaal ja Hiiumaal on sellise nimega kohti mitu tükki. Üksiti on mälukaardile lisandunud käskkoht Veere!
Triigis saab täis ring ümber Saaremaa. Kohvik on välja surnud ja selle kemps ei tööta. Sadamahoones saab aga istuda, seal on toimiv tualett ja saab tarbida elektrit. Hoones pesitsev meesinimene ei saa aru, miks ennast sedaviisi rattasõitmisega piinatakse. Ja sõidab rattaga minema.
Hiiumaal on tuuletu. Kaarti vaatamata satun Hindu-nimelisse tupikusse ja tulen sealt välja kenade punaste majadega Reheselja küla kaudu. Tumelilla taeva servast vaatab päike kollakast hämust mulle otsa. Selline kollane pidi homseks ennustama sedasama vihma, mida norrakate ilmateadegi. Õhk lõhnab roheliselt, selles on toorest vilja, niidetud muru, taanduvat palavust ja vihmaootust, kägusid, ööbikuid ja lehelinde. Päike joonistab mu selja taha hiiglasliku vikerkaare. Seisma jäädes selgub, et ka sääsed on tulnud sumedat suveõhtut nautima. Sääskedest enam valmistab meelehärmi mets, mis on auguline nagu šveitsi juust.
Eile saabunud põhjalike juhiste abil leian Anne suvemaja ja muugin end sisse. Ei tea, kui pikad inimesed siin muidu käivad, aga redeli lokaliseerimine võtab mõne hetke. Lähen vaatan kohe mere üle. On küll ilus rand ja eriefektidega päikeseloojang.
Teepikkus rattaga täna 72 km. Märkamatult on juba paar päeva tagasi saanud täis 2000 kilomeetrit.
Loen, kuidas Pärlel ja Janil Colombias mudaga läks ja vaatan, kui kaugele Veiga on jõudnud. Sel ajal, kui mina Kuressaarest välja ei saanud, hoidis tuul teda Reykjavikis kinni. Igaühel oma mõõtkava ja loodusjõud, millega tuleb kokku leppida.
Kruusateid pidi pääseb kuni Linnuse külani. Väikse väina tammil peaksin kohtuma Urmasega, kellel läheb koera ujutamisega pisut aega. Kuna tammil muud meelelahutust ei pakuta, söön teda oodates parkimistaskust ära kõik küpsed metsmaasikad. Esimesed valmis metsmaasikad, mida sel aastal näen.
Esimene ring on täis saanud, Muhumaa ring.
Tammil on tugev tuul, mistõttu sõidame lobisema ja jäätist sööma Orissaare poe ette. Veedan veel Orissaares aega, jäädes kinni sadamarestorani. Seal on veel rattamatkajaid. Jälgin, kuidas teenindaja püüab viisakalt suunata klienti pudelivee asemel kannust vett võtma. Sellest vanusegrupist klient, kelle käes on veel kõvasti otsustusõigust, aga kelle hulgas on kahetsusväärselt vähe neid, kes on aru saanud, et tuleks oma elustiili ja tarbimisharjumusi oluliselt muuta.
Tuvastan pettunult, et nuppudega telefonis ei ole Pireti numbrit ja seega ei õnnestu talle teada anda, et sõidan varsti Maasist mööda. Ega ta on suure tõenäosusega muidugi nagunii Tallinnas.
Maasi maalinna käin ikka vaatamas. Kohe parklas ründab mind Mahe, kes räägib paiga ajaloost. Lihtsalt niisama. Või noh, eks ta püüab ka meelitada turisti suveniire ostma. Maalinn ise on päris vinge, eriti maa-alused võlvidega ruumid.
Käin pildistan ära Pulli panga ja teen tiiru läbi Hindu ja Paaste külade. Ei tea, mis värk neil hindudega siin saartel on? Saaremaal ja Hiiumaal on sellise nimega kohti mitu tükki. Üksiti on mälukaardile lisandunud käskkoht Veere!
Triigis saab täis ring ümber Saaremaa. Kohvik on välja surnud ja selle kemps ei tööta. Sadamahoones saab aga istuda, seal on toimiv tualett ja saab tarbida elektrit. Hoones pesitsev meesinimene ei saa aru, miks ennast sedaviisi rattasõitmisega piinatakse. Ja sõidab rattaga minema.
Hiiumaal on tuuletu. Kaarti vaatamata satun Hindu-nimelisse tupikusse ja tulen sealt välja kenade punaste majadega Reheselja küla kaudu. Tumelilla taeva servast vaatab päike kollakast hämust mulle otsa. Selline kollane pidi homseks ennustama sedasama vihma, mida norrakate ilmateadegi. Õhk lõhnab roheliselt, selles on toorest vilja, niidetud muru, taanduvat palavust ja vihmaootust, kägusid, ööbikuid ja lehelinde. Päike joonistab mu selja taha hiiglasliku vikerkaare. Seisma jäädes selgub, et ka sääsed on tulnud sumedat suveõhtut nautima. Sääskedest enam valmistab meelehärmi mets, mis on auguline nagu šveitsi juust.
Eile saabunud põhjalike juhiste abil leian Anne suvemaja ja muugin end sisse. Ei tea, kui pikad inimesed siin muidu käivad, aga redeli lokaliseerimine võtab mõne hetke. Lähen vaatan kohe mere üle. On küll ilus rand ja eriefektidega päikeseloojang.
Teepikkus rattaga täna 72 km. Märkamatult on juba paar päeva tagasi saanud täis 2000 kilomeetrit.
Lisa kommentaar