Hommik on kuiv ja vaikne, ainult haavalehed võbelevad.
Jätkan läbi päikeselaigulise metsa ja pehme kruusa. Tee Teringi kaudu Lillisse koosneb tõusudest, langustest, lompidest ja sääskedest. Läbin Peraküla. See on Ähijärvele hulga lähemal kui too teine Peraküla.
Penuja bussipeatuse taha jalgpallimurule laotan pausi ajaks telgi kuivama. Ta metsa all hommikul keeldus kuivamast. Enne Abja-Paluojat istub õunapuu otsas kotkas. Võimalik, et väike-konnakotkas.
Abja-Paluojal on tohutus koguses söögikohtade silte, mitu lillepoodi ja raamatupood. Tundub, et olen jõudnud Viljandimaale. Maandun Mulgi kõrtsis.
Edasi läheb väike, varjuline ja pulksirge tee Veeliksesse. Jalgrattur kasutab alati võimalust sõita läbi Veelikse. Jätan vahele Laatre, sest interneti ja Katri andmetel ei ole seal midagi peale lagunenud kiriku. Aga edasi-tagasi 20 kilomeetrit, isegi mingit aasa ei anna marsruudi sisse punuda. Seega otse Mõisakülla, kus on ka lagunenud kirik, tornis rist viltu ja puha. Kesklinnas on monument kadunud raudteele. Söön pikaajalise kombe kohaselt poe ees jäätist. Silt näitab, et Pärnusse on 67 kilomeetrit. Niimoodi otse oskab igaüks Pärnusse sõita.
Lähen hoopis esiteks läbi Raamatu Jäärjasse. Jäärjas on valik, kas seigelda kümmekond kilomeetrit mööda peenikese joonega tähistatud teed, mis eelmine kord osutus mudamülkaks, või sõita läbi Veelikse. Veelikse kohta sai juba öeldud. Üksiti on tuvastatud, et matk Veeliksest Veeliksesse on mitu korda lühem kui matk Kiltsist Kiltsi. Enne Veelikset on sedapuhku laotatud maha palju pehmet killustikku.
Tee Sandra metsaonnini on kitsas ja veidi mudane, aga läbitav. Onn on korralik ja raba, mis meil siin lätlastega kahasse on, väga muhe. Ilus uus laudtee on paraku imelühike ega ulatu laugasteni. Kuna on liikumiskeelu aeg, siis metsikult raba peale seiklema igaks juhuks ei lähe, kuigi kangesti tahaks ujuda ja pesta.
Olen nüüd juba Pärnumaal ja Sookuninga looduskaitsealal. RMK on siin oma teedele nimed pannud.
Kalkuleerin uuesti kaardi ja kalendriga. Lõpuks tundub, et praamigraafikule sobib kõige paremini, kui läbin hoopis enne Matsalu ja sisenen saartele Rohuküla kaudu.
Tänane teepikkus 80 km.
Penuja bussipeatuse taha jalgpallimurule laotan pausi ajaks telgi kuivama. Ta metsa all hommikul keeldus kuivamast. Enne Abja-Paluojat istub õunapuu otsas kotkas. Võimalik, et väike-konnakotkas.
Abja-Paluojal on tohutus koguses söögikohtade silte, mitu lillepoodi ja raamatupood. Tundub, et olen jõudnud Viljandimaale. Maandun Mulgi kõrtsis.
Edasi läheb väike, varjuline ja pulksirge tee Veeliksesse. Jalgrattur kasutab alati võimalust sõita läbi Veelikse. Jätan vahele Laatre, sest interneti ja Katri andmetel ei ole seal midagi peale lagunenud kiriku. Aga edasi-tagasi 20 kilomeetrit, isegi mingit aasa ei anna marsruudi sisse punuda. Seega otse Mõisakülla, kus on ka lagunenud kirik, tornis rist viltu ja puha. Kesklinnas on monument kadunud raudteele. Söön pikaajalise kombe kohaselt poe ees jäätist. Silt näitab, et Pärnusse on 67 kilomeetrit. Niimoodi otse oskab igaüks Pärnusse sõita.
Lähen hoopis esiteks läbi Raamatu Jäärjasse. Jäärjas on valik, kas seigelda kümmekond kilomeetrit mööda peenikese joonega tähistatud teed, mis eelmine kord osutus mudamülkaks, või sõita läbi Veelikse. Veelikse kohta sai juba öeldud. Üksiti on tuvastatud, et matk Veeliksest Veeliksesse on mitu korda lühem kui matk Kiltsist Kiltsi. Enne Veelikset on sedapuhku laotatud maha palju pehmet killustikku.
Tee Sandra metsaonnini on kitsas ja veidi mudane, aga läbitav. Onn on korralik ja raba, mis meil siin lätlastega kahasse on, väga muhe. Ilus uus laudtee on paraku imelühike ega ulatu laugasteni. Kuna on liikumiskeelu aeg, siis metsikult raba peale seiklema igaks juhuks ei lähe, kuigi kangesti tahaks ujuda ja pesta.
Olen nüüd juba Pärnumaal ja Sookuninga looduskaitsealal. RMK on siin oma teedele nimed pannud.
Kalkuleerin uuesti kaardi ja kalendriga. Lõpuks tundub, et praamigraafikule sobib kõige paremini, kui läbin hoopis enne Matsalu ja sisenen saartele Rohuküla kaudu.
Tänane teepikkus 80 km.
Lisa kommentaar