Sajab. Hr Nicholson kinnitab, et sajab üle terve Horvaatia. Mis seal ikka.
Suund
Sisaki peale, mis peaks kaardi šrifti järgi otsustades olema umbes
Zadari-mõõdus linn. Ja sealt vaja leida pisike tee, mida mööda kulgeda
Lonjsko Polje loodusparki.
Tee on kitsas ja käänuline, läbi külade ja lamedate mägede. Kavatsen just kaardi lugemiseks kinni pidada, kui ees on silt, mis teatab peatsest piiripunktist ja tollist. Hmh, nii see nüüd küll ei peaks olema. Kaarti vaadates saan aru, et kusagil on toimunud mingi valearvestus ja olen juba mõnda aega sõitnud Sisakist eemale ja asun riigipiiri lähedal. On võimalus minna sama teed tagasi või mööda veel väiksemat teed edasi Topuskoni, mis on peaaegu Sisaki külje all. Kuna bensiin on lõpukorral, valin teise variandi. Väiksem tee osutub kruusateeks, püüan hanesid mitte alla ajada. Tee ääres tilguvad melanhoolsed vettinud lehmad. Temperatuurid 20+ on asendunud 7 kraadiga. Telefon tervitab mind vahelduva eduga küll Bosnia-Hertsegoviinasse, küll Horvaatiasse saabumise puhul. Lülitan bensukokkuhoiu mõttes igaks juhuks kliimaseadme ja raadio välja. Üsna lootusetu lugu ilmselt, kui siinkandis tühja paagiga jään.
Topuskos on õnneks bensiinijaam. Paraku on ka sularaha otsakorral, aga 10ks liitriks ikka jätkub. Nii, sellega peaks saama sõita pargini ja tagasi, siis õhtul aega otsida pangaauku seina sees ja homme bensiini Zagrebini sõitmiseks. Auto olen küll suutnud pealaest jalatallani sopaseks teha. Huvitav, kas rendilepingus oli ka mingi punkt puhtuse kohta?
Tiirlen mõnda aega mööda Sisaki äärelinna, lootuses leida mõnd silti looduspargi suunas. Tervet riiki hõlmava ja täppisorienteerumises mitte eriti kõvast tegijast maakaardi abiga valin lõpuks ühe tee ja mõne aja pärast hakkavad sildid näitama ka õigete nimedega külasid. Esimene looduspargi silt ilmub siis, kui olen suuna õigsuses juba veendunud.
Külad muutuvad vihmast hoolimata järjest maalilisemaks, sellist omapärast puitarhitektuuri ei olegi mujal näinud. Mõni maja tundub küll külili kukkumise äärel olevat.
Pargi peakontor peaks olema Cigoc-nimelises külas.On mõned horvaadikeelsed sildid, piletimüügi oma näitab ühte väljasurnud olemisega õue. Olen sealt juba minema sõitmas, et omal äranägemisel rajale minna, kui märkan õues suurt kaarti. Kui seda uurima lähen, ilmub majast mees, kes mulle pargist pika loengu peab, annab kaardi, tudengipileti ja hulga voldikuid, muuhulgas soovitustega ööbimise ja söögimaja osas. Neetud, kui sularaha oleks, võiks küll pigem siia ööbima jääda.
Läheduses on kaks rada, mõlemad lühikesed. Valin algatuseks pikema, st kusagil 2kilomeetrise. On mudane tee lagedal väljal. Osad rajasildid on keset välja ja teed ei paista just nende juurde minevat. Kooserdan pisut ringi ja teen märjast ümbrusest mõned pildid. Noh et käidud või nii. Tagasiteel möödun ühest reklaamitud ööbimiskohast. Loen nurga taga raha üle - 30 euri ja 120+ kunat, ja lähen asja uurima. Maja on tore, lahke poiss näitab tube. Ööbimine koos hommikusöögiga 210 kunat, mis teeb poisi arvutuste kohaselt 29 euri. Lubab ka, et 100 kuna eest saab süüa küll ja ma ei pea Sisakisse sularaha järele minema. Saame kaubale.
Jätan passi poisile ja suundun teisele rajale. Metsa. Reklaami järgi ca 800 meetrit rada koos linnuvaatlustorniga. Linnud peaks minu arvamise järele sel kella- ja aastaajal küll ammu kusagil mujal olema. Vareseid siiski kuuleb. Rada on ilmselt kunagine metsaveotee, karvakasvanud, alguses ka mõned rajamärgid. Märgid kaovad peagi ja kui ma hajameelselt olen juba jupp aega mööda metsaalust erinevaid tekkivaid ja kaduvaid radu pidi kõndinud, avastan äkki, et ega ma tagasi sama teed pidi tegelikult enam minna ei oska ja pole ka õrna aimu, kus ma nüüd omadega jõudnud olen. Päike tuleb korraks pilve vahelt välja, aga sellest pole suuremat abi, sest ega ma ei tea, mis suunda ta minuga võrreldes jääma peaks. Peale mõnda aega sihitult siia-sinna ekslemist võtan suuna sinnapoole, kust on kuulda maantee häält. See tundub aga kahtlaselt pidev undamine olevat, nii suurt teed siin küll kusagil läheduses ei ole. Korraks valin ka looduspargi kontori numbri, aga keegi ei vasta. Ma võiks ka muidugi neile öelda ainult seda, et mul pole õrna aimugi, kus ma olen, aga tulge mulle nüüd siia järgi. Nagu tavaks, teatab telefon, et aku hakkab tühjaks saama. Hommikusöök on siiamaani söömata. Põnevus kasvab.
Mingil hetkel arvan end kuulvat koerte haukumist, aga ei, need on ikka ainult varesed. Äkki kuulen selgelt inimesi ja spurdin häälte suunas. Kui seda märjas võsas ragistamist spurdiks saab nimetada. Minu entusiasm on küll üürike, sest pärast pealtnäha läbitungimatut roostikku vajun üle labajala vette. Sava jõgi. Suur ja lai. Jõe teisel kaldal on küla ja inimesed paadis. Tundub äkki suht tobe hüüda üle jõe appi ja paluda ennast sealt ära viia. Lisaks sellele pean ma lõppkokkuvõttes ikka siiapoole jõge jääma, sest seni ma üle veel ujunud ju ei ole. Orienteerumiseks mitte mõeldud kaarti uurides otsustan, et ükskõik kummale poole piki jõge minnes pean ma varem või hiljem tee peale välja jõudma. Müdistan metsas üsna pikalt, kui lõpuks sinnasamale matkarajale jõuan. Just viimase rajamärgi juures. Metsast väljudes olen üleni märg, sopane ja kraevahe lehti täis. Nii, nüüd sai küll metsa täitsa piisavalt. Pildistan veel mõned majad ja kobin kuuma duši alla.
Minu residents on kolmandal korrusel, väga šikilt renoveeritud elamine. Esimesel korrusel on söögituba. Võtan raamatu kaenlasse ja palun endale teed teha. Pererahvas joob sealsamas kohvi ja lobiseb. Õigemini siis noorem generatsioon koos oma sõpradega. Õige pea saabub veel kohalikke, kes kõrvallauas õlled ja ka üht-teist kangemat võtavad. Üks on juba sisse tulles sellise näoga, nagu oleks ta permanentselt purjus.
Kui olen Galapagosega, mille olen vahepeal kotist üles leidnud, kusagil poole peal, muutub kisa kõrvallauas eriti valjuks. Kohalik poliitika, selgitatakse mulle naerdes. Ja olles juba kord minu tähelepanu pälvinud, tellitakse mulle ka õlut ja kaasatakse vestlusse. Mehed kõrvallauas küll peale horvaadi keele midagi muud ei räägi ning peretütar Marina ja tema sõber peavad tõlgiks olema. Minu päritolu tekitab vaimustust ja üldjoontes suudame selle ka geograafiliselt fokusseerida, ainult Permanentselt Purjus Mees korrutab järjekindlalt "India, India". Läbime terve hulga teemasid, alates minu senisest marsruudist ja Eesti vaatamisväärsustest kuni majanduskriisi ja Balkani sõjani. Ürituse käigus olen sunnitud tarbima veel vähemalt kolm õlut ja suudan suure vaevaga lükata tagasi kutse naaberkülla capuccinot jooma. Vahepeal palun ka Marinat, et ta mulle natuke guljaši keedaks. Päeva esimene söök maitseb väga hea.
Magama pääsen poole kaheteist paiku.
Tee on kitsas ja käänuline, läbi külade ja lamedate mägede. Kavatsen just kaardi lugemiseks kinni pidada, kui ees on silt, mis teatab peatsest piiripunktist ja tollist. Hmh, nii see nüüd küll ei peaks olema. Kaarti vaadates saan aru, et kusagil on toimunud mingi valearvestus ja olen juba mõnda aega sõitnud Sisakist eemale ja asun riigipiiri lähedal. On võimalus minna sama teed tagasi või mööda veel väiksemat teed edasi Topuskoni, mis on peaaegu Sisaki külje all. Kuna bensiin on lõpukorral, valin teise variandi. Väiksem tee osutub kruusateeks, püüan hanesid mitte alla ajada. Tee ääres tilguvad melanhoolsed vettinud lehmad. Temperatuurid 20+ on asendunud 7 kraadiga. Telefon tervitab mind vahelduva eduga küll Bosnia-Hertsegoviinasse, küll Horvaatiasse saabumise puhul. Lülitan bensukokkuhoiu mõttes igaks juhuks kliimaseadme ja raadio välja. Üsna lootusetu lugu ilmselt, kui siinkandis tühja paagiga jään.
Topuskos on õnneks bensiinijaam. Paraku on ka sularaha otsakorral, aga 10ks liitriks ikka jätkub. Nii, sellega peaks saama sõita pargini ja tagasi, siis õhtul aega otsida pangaauku seina sees ja homme bensiini Zagrebini sõitmiseks. Auto olen küll suutnud pealaest jalatallani sopaseks teha. Huvitav, kas rendilepingus oli ka mingi punkt puhtuse kohta?
Tiirlen mõnda aega mööda Sisaki äärelinna, lootuses leida mõnd silti looduspargi suunas. Tervet riiki hõlmava ja täppisorienteerumises mitte eriti kõvast tegijast maakaardi abiga valin lõpuks ühe tee ja mõne aja pärast hakkavad sildid näitama ka õigete nimedega külasid. Esimene looduspargi silt ilmub siis, kui olen suuna õigsuses juba veendunud.
Külad muutuvad vihmast hoolimata järjest maalilisemaks, sellist omapärast puitarhitektuuri ei olegi mujal näinud. Mõni maja tundub küll külili kukkumise äärel olevat.
Pargi peakontor peaks olema Cigoc-nimelises külas.On mõned horvaadikeelsed sildid, piletimüügi oma näitab ühte väljasurnud olemisega õue. Olen sealt juba minema sõitmas, et omal äranägemisel rajale minna, kui märkan õues suurt kaarti. Kui seda uurima lähen, ilmub majast mees, kes mulle pargist pika loengu peab, annab kaardi, tudengipileti ja hulga voldikuid, muuhulgas soovitustega ööbimise ja söögimaja osas. Neetud, kui sularaha oleks, võiks küll pigem siia ööbima jääda.
Läheduses on kaks rada, mõlemad lühikesed. Valin algatuseks pikema, st kusagil 2kilomeetrise. On mudane tee lagedal väljal. Osad rajasildid on keset välja ja teed ei paista just nende juurde minevat. Kooserdan pisut ringi ja teen märjast ümbrusest mõned pildid. Noh et käidud või nii. Tagasiteel möödun ühest reklaamitud ööbimiskohast. Loen nurga taga raha üle - 30 euri ja 120+ kunat, ja lähen asja uurima. Maja on tore, lahke poiss näitab tube. Ööbimine koos hommikusöögiga 210 kunat, mis teeb poisi arvutuste kohaselt 29 euri. Lubab ka, et 100 kuna eest saab süüa küll ja ma ei pea Sisakisse sularaha järele minema. Saame kaubale.
Jätan passi poisile ja suundun teisele rajale. Metsa. Reklaami järgi ca 800 meetrit rada koos linnuvaatlustorniga. Linnud peaks minu arvamise järele sel kella- ja aastaajal küll ammu kusagil mujal olema. Vareseid siiski kuuleb. Rada on ilmselt kunagine metsaveotee, karvakasvanud, alguses ka mõned rajamärgid. Märgid kaovad peagi ja kui ma hajameelselt olen juba jupp aega mööda metsaalust erinevaid tekkivaid ja kaduvaid radu pidi kõndinud, avastan äkki, et ega ma tagasi sama teed pidi tegelikult enam minna ei oska ja pole ka õrna aimu, kus ma nüüd omadega jõudnud olen. Päike tuleb korraks pilve vahelt välja, aga sellest pole suuremat abi, sest ega ma ei tea, mis suunda ta minuga võrreldes jääma peaks. Peale mõnda aega sihitult siia-sinna ekslemist võtan suuna sinnapoole, kust on kuulda maantee häält. See tundub aga kahtlaselt pidev undamine olevat, nii suurt teed siin küll kusagil läheduses ei ole. Korraks valin ka looduspargi kontori numbri, aga keegi ei vasta. Ma võiks ka muidugi neile öelda ainult seda, et mul pole õrna aimugi, kus ma olen, aga tulge mulle nüüd siia järgi. Nagu tavaks, teatab telefon, et aku hakkab tühjaks saama. Hommikusöök on siiamaani söömata. Põnevus kasvab.
Mingil hetkel arvan end kuulvat koerte haukumist, aga ei, need on ikka ainult varesed. Äkki kuulen selgelt inimesi ja spurdin häälte suunas. Kui seda märjas võsas ragistamist spurdiks saab nimetada. Minu entusiasm on küll üürike, sest pärast pealtnäha läbitungimatut roostikku vajun üle labajala vette. Sava jõgi. Suur ja lai. Jõe teisel kaldal on küla ja inimesed paadis. Tundub äkki suht tobe hüüda üle jõe appi ja paluda ennast sealt ära viia. Lisaks sellele pean ma lõppkokkuvõttes ikka siiapoole jõge jääma, sest seni ma üle veel ujunud ju ei ole. Orienteerumiseks mitte mõeldud kaarti uurides otsustan, et ükskõik kummale poole piki jõge minnes pean ma varem või hiljem tee peale välja jõudma. Müdistan metsas üsna pikalt, kui lõpuks sinnasamale matkarajale jõuan. Just viimase rajamärgi juures. Metsast väljudes olen üleni märg, sopane ja kraevahe lehti täis. Nii, nüüd sai küll metsa täitsa piisavalt. Pildistan veel mõned majad ja kobin kuuma duši alla.
Minu residents on kolmandal korrusel, väga šikilt renoveeritud elamine. Esimesel korrusel on söögituba. Võtan raamatu kaenlasse ja palun endale teed teha. Pererahvas joob sealsamas kohvi ja lobiseb. Õigemini siis noorem generatsioon koos oma sõpradega. Õige pea saabub veel kohalikke, kes kõrvallauas õlled ja ka üht-teist kangemat võtavad. Üks on juba sisse tulles sellise näoga, nagu oleks ta permanentselt purjus.
Kui olen Galapagosega, mille olen vahepeal kotist üles leidnud, kusagil poole peal, muutub kisa kõrvallauas eriti valjuks. Kohalik poliitika, selgitatakse mulle naerdes. Ja olles juba kord minu tähelepanu pälvinud, tellitakse mulle ka õlut ja kaasatakse vestlusse. Mehed kõrvallauas küll peale horvaadi keele midagi muud ei räägi ning peretütar Marina ja tema sõber peavad tõlgiks olema. Minu päritolu tekitab vaimustust ja üldjoontes suudame selle ka geograafiliselt fokusseerida, ainult Permanentselt Purjus Mees korrutab järjekindlalt "India, India". Läbime terve hulga teemasid, alates minu senisest marsruudist ja Eesti vaatamisväärsustest kuni majanduskriisi ja Balkani sõjani. Ürituse käigus olen sunnitud tarbima veel vähemalt kolm õlut ja suudan suure vaevaga lükata tagasi kutse naaberkülla capuccinot jooma. Vahepeal palun ka Marinat, et ta mulle natuke guljaši keedaks. Päeva esimene söök maitseb väga hea.
Magama pääsen poole kaheteist paiku.
Lisa kommentaar