Hommikul veel ei saja.
Sööme korraliku inglise hommikusöögi, jätame osa
asju hotelli ja räägime endale välja ööbimise üheks ööks, mis oli meil seni
majutusega katmata. Buss läheb kohe hotelli eest ja juht on nõus viima meid
kahe peatuse vahele.
Mavis Grind, koht, kus saab kivi visata Atlandi ookeanist Põhjamerre. Peatumistaskus on mitu bussi ja meid kuulab üle salk iisraellasi. Ah lähete kõndima? Kust pärit? Eesti? Tallinn? Ma olen seal käinud, kõrgel üleval oli vanalinn ja selle nurgas kirik. Vanainimesed pakitakse kiirelt bussi, meie pakime selga vihmariided. Hakkabki kohe sadama.
Shetlandil on 2702 km rannajoont. Kavatseme umbes 200 km sellest läbi jalutada. Mingit erilist rada ei ole, kui lambarajad välja arvata. Aga lammas ei ole väga hea teejuht. Küll on ta aga kõva väetaja. Maapind on tihedalt kaetud nii lammaste kui ka lindude ja jäneste väljaheidetega. Jäneseid näeme mäekülgedel silkamas ja urgudesse pugemas.
Turnime üles ja alla, kõrguste vahed ei ole suured, see-eest lirtsuvad. Kivid ja samblikud moodustavad veetlevaid mustreid. Kivid on soojad ja samblikud pehmed. Näen lilli, milliseid ei ole varem näinud. Peale nende on hanijalga, tulikat, käbiheina, tarnu ja huvitavaid kõrrelisi. Rada palistavad jalad, krabide ja lammaste omad. Jalgrada saab uue tähendusvarjundi. Lahes kostavad kalakasvandusest kalade karjed. Vähemalt nii see kõlab.
Kui oleme läbinud esimese poolsaare ja roninud üle mõnedest lambaaedadest, teeb vihm pausi ja meie pikniku. Ilma vihmata on päris hea.
Jätkurada on pikalt kuiv, isegi päike tuleb välja. Lambad tõttavad kaugemale, meriskid kilkavad, veest seirab üks hallhüljes. Kivimid on asetatud muljetavaldavalt. Mida edasi, seda rohkem tuult ja kaljulõhesid.
Mavis Grind, koht, kus saab kivi visata Atlandi ookeanist Põhjamerre. Peatumistaskus on mitu bussi ja meid kuulab üle salk iisraellasi. Ah lähete kõndima? Kust pärit? Eesti? Tallinn? Ma olen seal käinud, kõrgel üleval oli vanalinn ja selle nurgas kirik. Vanainimesed pakitakse kiirelt bussi, meie pakime selga vihmariided. Hakkabki kohe sadama.
Shetlandil on 2702 km rannajoont. Kavatseme umbes 200 km sellest läbi jalutada. Mingit erilist rada ei ole, kui lambarajad välja arvata. Aga lammas ei ole väga hea teejuht. Küll on ta aga kõva väetaja. Maapind on tihedalt kaetud nii lammaste kui ka lindude ja jäneste väljaheidetega. Jäneseid näeme mäekülgedel silkamas ja urgudesse pugemas.
Turnime üles ja alla, kõrguste vahed ei ole suured, see-eest lirtsuvad. Kivid ja samblikud moodustavad veetlevaid mustreid. Kivid on soojad ja samblikud pehmed. Näen lilli, milliseid ei ole varem näinud. Peale nende on hanijalga, tulikat, käbiheina, tarnu ja huvitavaid kõrrelisi. Rada palistavad jalad, krabide ja lammaste omad. Jalgrada saab uue tähendusvarjundi. Lahes kostavad kalakasvandusest kalade karjed. Vähemalt nii see kõlab.
Kui oleme läbinud esimese poolsaare ja roninud üle mõnedest lambaaedadest, teeb vihm pausi ja meie pikniku. Ilma vihmata on päris hea.
Jätkurada on pikalt kuiv, isegi päike tuleb välja. Lambad tõttavad kaugemale, meriskid kilkavad, veest seirab üks hallhüljes. Kivimid on asetatud muljetavaldavalt. Mida edasi, seda rohkem tuult ja kaljulõhesid.
Veidi enne paikseks
jäämist hakkab jälle sadama. Valime koha keset kivivaremeid Gunnisteri kandis,
kus tuulevari, siledam pind, vähem lambasitta ja lähedal oja. Lähen künka
tagant majast küsima, kas võime seal olla ja kas äkki saab joogivett, aga
kedagi pole kodus. Siis jääb vesi ojast.
Kui oma vigvamis õhtusööki keedame, on väljas juba oavarrevihm. Lendavad mööda kurjast vaimust vaevatud kajakad. Lambad
hädaldavad millegi üle.
Kõnnitud 18 km.
Lisa kommentaar