Lahkume Unsti hotellist algul aeglaselt, siis
kiirustades.
Pärast meeldivalt rahulikku hommikusööki saan
nimelt sõnumi, et Foula praam väljub läheneva tormi tõttu kolmveerand tundi
plaanitust varem. Ma ei mäleta peast, kui palju õhku ma ajagraafikusse jätsin,
vaatan praamigraafikust vale rida, viskame kotid autosse ja kihutame sadamasse.
Praami muidugi pole, sest ei peagi olema. Saame edukalt võtta sisse esikoha
bronnireal ja oodata meile ettenähtud alust. Arvutused näitavad, et jõuame ka
plaanitud praamidega õigeks ajaks Wallsi, kust läheb praam Foulale. Nüüd on jälle
palju aega internetis olla.
Praam Yellile, 22 minutit läbi Yelli, praam Peasaarele, 44 minutit Wallsi sadamasse, torm kandadel. Pargime auto, kotid pannakse metallkasti. Surudes raamatut püksitaskusse, kus on tavaliselt pangakaartide vutlar, avastan, et vutlar pole sugugi seal, kus see olema peaks. Eile õhtul sööma minnes püksid kuivasid ja vutlar sai asetatud dressipluusi taskusse, kus seda praegu pole. Kõne hotelli, kas nad on midagi leidnud. Lubavad otsida. Läheneb mees ettepanekuga talle 10 naela anda. Minu sularaha on väiksemas osas kadunud ja suuremas osas metallkastis kinni. Kallel on 10 eurot, mis läheb ka kaubaks. Hea diil.
Lisaks meile on praamil neli noort prantslast, kaks kohaliku välimusega naisterahvast ja neli meeskonnaliiget. Praam on täis. Ma küll ei tea, miks seda praamiks nimetatakse. Tegu on väiksemat sorti paadiga, millel on väike katusega ruum. Juba sadamas on käidud kõigile rääkimas, et ülesõit tuleb ebamugav. Sadamast väljudes teatab kapten julgustavalt, et sõit kestab kaks tundi ja 15 minutit, esimesed 10 minutit on kõik hästi. Sealt edasi õõtsub laevuke hoogsalt küljelt küljele ja ette-taha. Peamiselt siiski küljelt küljele. Prantslaste kilked asenduvad peagi oksekottide rabamisega. Kallele valmistab muret, et kotid saavad otsa ja kohvi üldse ei pakuta. Oksendajad lähevad välja värske õhu kätte ning tuult ja laineid arvestades on mõnevõrra üllatav, et nad kohale jõudes kõik endiselt pardal on. Hallid veemäed sööstavad paremalt meie suunas, kaugemal on näha vahuseid harju, mõni vesi satub ka laevalaele. Kusagil ees sinetab Foula, mis kahe tunni jooksul muutub roheliseks. Korra pääseb pilvest läbi kiir päikest ja paneb veepinna tinaselt läikima. Samas on sellistes tingimustes täiesti edukalt võimalik lugeda Ginzburgi arutlusi sellest, kuidas ükski saar pole saar. Foulal ronivad kõik rahulolevalt paadist välja, ühel prantsuse neiul hommikusöök kramplikult paberkotiga pihku pigistatud.
Meile läheneb Ken, kes lubab prantslased enne ära viia ja siis meile järele tulla. Kõik ei mahu autosse, majutus on saare teises otsas. Teine ots pole küll väga kaugel, sest meie saartest on võrdluseks paslik Abruka. Siin elab umbes 30 inimest. Tegemist olevat ühe kõige eraldatuma asutatud kohaga Euroopas. Autovrakkide osas teeb Pranglile silmad ette.
Kolime madalasse majja Fääre meenutava mäe jalamil. Maja sai Ken vanaemalt, kui oli tulnud Foulale tagasi pärast elamist Šotimaal, Austraalias ja Kagu-Aasias. Kagu-Aasiast leidis ta naise Mai, kes oli nõus taluma nii Foulat kui ka Keni, mis on Keni meelest nagu lotovõit. Ken ja Mai elavad kusagil veidi eemal, maja teises otsas pesitsevad prantslased, kes asuvad kohe filmi vaatama. Mida nad vaesekesed küll kavatsevad teha kohas, kus pole wifit ega telekat ja kust järgmine praamiühendus toimub alles ülehomme? Mingil veidral põhjusel on siin telefonilevi. Köögiaknast võib ühes suunas vaadelda mäslevat merd ja selle taga uduselt paistvaid suure maa piirjooni, teisest aknast teravaservalist mäge, lambaid edasi-tagasi jalutamas ja suuränni rästaid kimbutamas. Hakkame kohe kohvi jooma, šokolaadi sööma ja raamatut lugema. Tuvastame häiritult, et šokolaadi oleks pidanud rohkem kaasa võtma.
Pangakaarditasku ilmub seljakoti tühjendamisel lagedale jopetaskust. Õige küll, õhtul sööma minnes oli jopeilm.
Kõige lähemas mereäärses sopis kõrgub Gaada Stack, imposantne auguga kaljujurakas. Tuul puhub merelt kogu vee kaamera objektiivi pihta.
Kell seitse saabub toidukuller smooritud lamba, köögivilja ja kastmega ning külmkapp laotakse täis hommikusöögikraami. Prantslased hakkavad pärast pikka vaikusepausi oma majaosas kisama ja naerma.
Praam Yellile, 22 minutit läbi Yelli, praam Peasaarele, 44 minutit Wallsi sadamasse, torm kandadel. Pargime auto, kotid pannakse metallkasti. Surudes raamatut püksitaskusse, kus on tavaliselt pangakaartide vutlar, avastan, et vutlar pole sugugi seal, kus see olema peaks. Eile õhtul sööma minnes püksid kuivasid ja vutlar sai asetatud dressipluusi taskusse, kus seda praegu pole. Kõne hotelli, kas nad on midagi leidnud. Lubavad otsida. Läheneb mees ettepanekuga talle 10 naela anda. Minu sularaha on väiksemas osas kadunud ja suuremas osas metallkastis kinni. Kallel on 10 eurot, mis läheb ka kaubaks. Hea diil.
Lisaks meile on praamil neli noort prantslast, kaks kohaliku välimusega naisterahvast ja neli meeskonnaliiget. Praam on täis. Ma küll ei tea, miks seda praamiks nimetatakse. Tegu on väiksemat sorti paadiga, millel on väike katusega ruum. Juba sadamas on käidud kõigile rääkimas, et ülesõit tuleb ebamugav. Sadamast väljudes teatab kapten julgustavalt, et sõit kestab kaks tundi ja 15 minutit, esimesed 10 minutit on kõik hästi. Sealt edasi õõtsub laevuke hoogsalt küljelt küljele ja ette-taha. Peamiselt siiski küljelt küljele. Prantslaste kilked asenduvad peagi oksekottide rabamisega. Kallele valmistab muret, et kotid saavad otsa ja kohvi üldse ei pakuta. Oksendajad lähevad välja värske õhu kätte ning tuult ja laineid arvestades on mõnevõrra üllatav, et nad kohale jõudes kõik endiselt pardal on. Hallid veemäed sööstavad paremalt meie suunas, kaugemal on näha vahuseid harju, mõni vesi satub ka laevalaele. Kusagil ees sinetab Foula, mis kahe tunni jooksul muutub roheliseks. Korra pääseb pilvest läbi kiir päikest ja paneb veepinna tinaselt läikima. Samas on sellistes tingimustes täiesti edukalt võimalik lugeda Ginzburgi arutlusi sellest, kuidas ükski saar pole saar. Foulal ronivad kõik rahulolevalt paadist välja, ühel prantsuse neiul hommikusöök kramplikult paberkotiga pihku pigistatud.
Meile läheneb Ken, kes lubab prantslased enne ära viia ja siis meile järele tulla. Kõik ei mahu autosse, majutus on saare teises otsas. Teine ots pole küll väga kaugel, sest meie saartest on võrdluseks paslik Abruka. Siin elab umbes 30 inimest. Tegemist olevat ühe kõige eraldatuma asutatud kohaga Euroopas. Autovrakkide osas teeb Pranglile silmad ette.
Kolime madalasse majja Fääre meenutava mäe jalamil. Maja sai Ken vanaemalt, kui oli tulnud Foulale tagasi pärast elamist Šotimaal, Austraalias ja Kagu-Aasias. Kagu-Aasiast leidis ta naise Mai, kes oli nõus taluma nii Foulat kui ka Keni, mis on Keni meelest nagu lotovõit. Ken ja Mai elavad kusagil veidi eemal, maja teises otsas pesitsevad prantslased, kes asuvad kohe filmi vaatama. Mida nad vaesekesed küll kavatsevad teha kohas, kus pole wifit ega telekat ja kust järgmine praamiühendus toimub alles ülehomme? Mingil veidral põhjusel on siin telefonilevi. Köögiaknast võib ühes suunas vaadelda mäslevat merd ja selle taga uduselt paistvaid suure maa piirjooni, teisest aknast teravaservalist mäge, lambaid edasi-tagasi jalutamas ja suuränni rästaid kimbutamas. Hakkame kohe kohvi jooma, šokolaadi sööma ja raamatut lugema. Tuvastame häiritult, et šokolaadi oleks pidanud rohkem kaasa võtma.
Pangakaarditasku ilmub seljakoti tühjendamisel lagedale jopetaskust. Õige küll, õhtul sööma minnes oli jopeilm.
Kõige lähemas mereäärses sopis kõrgub Gaada Stack, imposantne auguga kaljujurakas. Tuul puhub merelt kogu vee kaamera objektiivi pihta.
Kell seitse saabub toidukuller smooritud lamba, köögivilja ja kastmega ning külmkapp laotakse täis hommikusöögikraami. Prantslased hakkavad pärast pikka vaikusepausi oma majaosas kisama ja naerma.
Lisa kommentaar