troopikat ja vihma

Ta on otsustanud meile telgi nüüd teist seina pidi pähe vajutada. See pole aga midagi tolle õhtuse rähklemise kõrval.
Mere kohalt läheneb heledamat taevast. Vaatame koske ja jätkame rannaäärega. Lambad on alles, nagu ka nende ekskremendid. Maa servas on sisse- ja väljalõiked, koopad, värvid. Kõike seda valmistades ei pidanud loodusjõud mitte midagi silmas. Jälitame rannikut mõningaste väljajättudega kuni Uyea saareni. See koosneb Lewise gneissist ehk eelkambriumi moondekivimist ja tekkis koos Kanada kilbiga. Segastel asjaoludel jäi mandrite kokku-lahku nihelemise järel osa kilpi brittidele. Uyead ja suurt maad ühendab maariba, mida mööda mõõnaga üle saab. Mõõn on poole peal ja taganev vesi troopiliselt heleroheline. Laskume alla ja keksime natuke liival, kuniks vihm värvid halliks keerab ja meid tagasi üles peletab. Üleval kohtame kolme lühikestes pükstes matkaselli, kes on päevamatkal. Keerame ilma arvestades otse läbi poolsaare North Roe suunas viivale oranžile kruusateele. Sellist tüüpi tee, kus keskel kasvavad lõhnav kummel, suur teeleht ja murunurmikas, milliseid meil on veel väga vähe alles jäänud. Shetlandi keskmaa ongi veel vaatamata. Mere kohalt lähenevate järjest uute vihma nägu pilvede vahelt ei paistaks nagunii eriti palju rannikut.
Kalle unistused külas leiduvatest teenindusasutustest ei ole määratud täituma. Võib külastada algkooli, kirikut ja rahvamaja ning seista bussipeatuses. Tülitame inimesi telkimiskoha järele pärimisega, ilmselt lootuses, et neil hakkab meist hale ja nad kutsuvad meid endale külla. Sest siin võib ju telkida igal pool, ainult mitte minu aias. Üks mees lapsega suunab meid mäetipule, mis vihma ja tuult arvestades on ilmselt mingi kurikaval plaan. Vuntsidega proua juhatab rahvamaja juurde ja sealt autoga lahkuv paar Collafirthi sadamasse. Sadamasse on umbes üks miil. Teeme kärmelt kindlaks, et miile on kaks. See oli ka kindlasti soov küsijad petlikult lähedale saata, et nad lootusrikkalt iga käänaku taga sihtpunkti näha lootes enam tagasi ei pööraks.
Algne kava jätta Kalle telki, kuniks ma Fethalandi otsa ja tagasi jalutan, asendub kavaga minna sadamasse, kus on fastsiliteedid. Fethalandi pole läbi tiheda veekardina nagunii näha. Jalutuskäik maanteel on ju lihtne. Tuvastan, et tee äärejoon on täpselt sama lai kui mu jalanõu. Vihm kulgeb tihenduste ja hõrendustena rõhtsalt üle tee paremalt vasakule. Tuleb end sättida veevaesematesse vahedesse. Paremal mäe taustal keerlevad vihmakogumid virmaliste moodi. Mütsinoka külge kinnitub tilk, mis, kui see oleks veidi suurem, võiks edukalt toimida tahavaatepeeglina. Tee on siin nimelt nii kitsas, et auto ja matkaja teineteisest vaevu mööda mahuvad. Mis samas näitab, et laiad teed pole üldse hädavajalikud.
Shetlandi ilm on meil nüüd selge. Vihm tuleb tugeva tuulega, aga mõnikord tuleb tuul ilma vihmata. Vihma võib seejuures sadada ka tuuleta. Vahel ei saja ega ole tuult ja siis on tavaliselt pilves. Väljaarvatud kui paistab päike. Siis ilmuvad kihulased. Seda viimast Norra ilmateenistus oma ennustustes ei märgi.
Collafirthi sadamas tervitab silt autokaravane ja telkijaid. 10 naela tuleb viia sadama kohal elavale Joanile ja telgivaiad asfaldisse rammida. Tasuks võib kasutada kempsu ja prügi ärastada, eraldi tasu eest ka dušši ja pesumasinat. Veidi eemal näeme mäeküljel kohta, kust viimastel andmetel on telgisuuruselt alalt kõik junnid koristatud. Sadamas pole junne kuigi palju.
Sulgeme end telki ja asume sadamamelule kaasa elama. Kõrtsi pole, see-eest on kajakaid.
Kõndimist 22 km.