Esmaspäev. Puhkus
algabki nüüd, kui oleme nädalavahetuse oma baaslaagri-nimelises hostelis aklimatiseerunud.
Ootame veidi kohviku
ukse taga, pöörates selja tumelillale pilvele, mis sealtpoolt kerkib. Teisel
pool on parem. Pilv kõrgub seal terve selle aja, mis me kulutame söömisele,
pakkimisele, mõnede asjade hoiustamisele lukustamata ja järelevalveta ruumi ning
esimeste rajakilomeetrite läbimisele.
Broadfordist välja tuleb esiti vantsida mööda asfalti, aga peatselt saab põigata vanale raudteetammile. Siit läks marmoriliin, kaevandusest sadamasse. Õhk on niiske ja tuul soe. Terve päeva ei saa aru, kas sajab või mitte. Enamasti mitte. Mõnel hetkel tekivad meile isegi varjud, et siis peagi sama märkamatult kaduda. Sompus ilm ei suuda varjata lopsakat maastikku. Puude hulk üllatab, palju on ka mingit sorti põõsaid, ilmselt paju. Kahe mahajäetud küla vahel on kaljusein nagu vertikaalne kiviktaimla. See on väga mugav, kui kõik see kribu-krabu on tõstetud silmade kõrgusele. Saan kohe ka pildile midagi, mis meenutab toda islandi põhjatatart, aga on vist tegelikult mingit sorti tüümian. Lisaks on silmarohtu, käbiheina, kanarbikku, tulikat, madaraid, mailasi, ohakaid ja kilpjalga. Lambaid ka, lambad on kenasti valged. Veel on käblikut, lõokesi, punarindu, liivatülli, kiivitajaid ja meriskeid. Merele tekivad kelmikad säravad laigud.
Külad on mahajäetud Šotimaa ajaloo ühe piinliku episoodi tõttu, mil klannipealikud suures lambapidamiseihas oma rentnikud küladest välja kupatasid. Elasid inimesed kapitalismi teel jalus.
Enne Torrini tuleb vaba vee poolt külma tuult. Sealt kahe maanina vahelt, kus hele taevas merega kokku sulab.
Torrinis on lootust kohvile, kuid kohvik suletakse pool tundi enne meie saabumist. Küla lõpus on ka toiduputka, kust näeme viimaseid autosid minema sõitmas. Putka juures on piknikulauad küll tähistatud sildiga, et need on ainult klientidele, aga vähemalt pole lauad lukus värava taga nagu kohviku juures. Siltidest ei pea end seega segada laskma, vaid saab keeta oma kohvi. Torrin jääbki meelde külalislahkusetu, kuid salapärase puudesaluga paigana, milles valged majad küngaste vahel laiali.
Lahesopi lõpus peaks olema telkimiseks sobilik koht, aga me pole ainsad, kes seda teavad. Mitu telki on juba jõe kaldal üleval ja üks matkaauto pargib teisel kaldal, kanuu katusel. Luusime piki jõge ülepoole, leiame kena sileda lapi, aga seal on kole palju tuult. Vantsime tagasi, sorgime maad siin ja seal ning toksime vaiad maasse matkaautost veidi allpool. Jääb silma, et vastaskalda seltskond tallab ülesvoolu vee järele. Tõepoolest, vesi voolab nüüd merest jõkke, soolane vesi on peale tulnud. Jälgime mõnda aega murelikult telgi taga paisuvat niret, selgitame välja, et tõus kestab veel kaks tundi ja põgeneme matkaauto taha. Poole tunni pärast lainetab äsjases telkimiskohas muljetavaldav veeväli. Uues kohas on see-eest mahe lambasõnniku lehk. Kihulasi pole. Neile tuul ei meeldi.
Kõnnitud 25 km.
Broadfordist välja tuleb esiti vantsida mööda asfalti, aga peatselt saab põigata vanale raudteetammile. Siit läks marmoriliin, kaevandusest sadamasse. Õhk on niiske ja tuul soe. Terve päeva ei saa aru, kas sajab või mitte. Enamasti mitte. Mõnel hetkel tekivad meile isegi varjud, et siis peagi sama märkamatult kaduda. Sompus ilm ei suuda varjata lopsakat maastikku. Puude hulk üllatab, palju on ka mingit sorti põõsaid, ilmselt paju. Kahe mahajäetud küla vahel on kaljusein nagu vertikaalne kiviktaimla. See on väga mugav, kui kõik see kribu-krabu on tõstetud silmade kõrgusele. Saan kohe ka pildile midagi, mis meenutab toda islandi põhjatatart, aga on vist tegelikult mingit sorti tüümian. Lisaks on silmarohtu, käbiheina, kanarbikku, tulikat, madaraid, mailasi, ohakaid ja kilpjalga. Lambaid ka, lambad on kenasti valged. Veel on käblikut, lõokesi, punarindu, liivatülli, kiivitajaid ja meriskeid. Merele tekivad kelmikad säravad laigud.
Külad on mahajäetud Šotimaa ajaloo ühe piinliku episoodi tõttu, mil klannipealikud suures lambapidamiseihas oma rentnikud küladest välja kupatasid. Elasid inimesed kapitalismi teel jalus.
Enne Torrini tuleb vaba vee poolt külma tuult. Sealt kahe maanina vahelt, kus hele taevas merega kokku sulab.
Torrinis on lootust kohvile, kuid kohvik suletakse pool tundi enne meie saabumist. Küla lõpus on ka toiduputka, kust näeme viimaseid autosid minema sõitmas. Putka juures on piknikulauad küll tähistatud sildiga, et need on ainult klientidele, aga vähemalt pole lauad lukus värava taga nagu kohviku juures. Siltidest ei pea end seega segada laskma, vaid saab keeta oma kohvi. Torrin jääbki meelde külalislahkusetu, kuid salapärase puudesaluga paigana, milles valged majad küngaste vahel laiali.
Lahesopi lõpus peaks olema telkimiseks sobilik koht, aga me pole ainsad, kes seda teavad. Mitu telki on juba jõe kaldal üleval ja üks matkaauto pargib teisel kaldal, kanuu katusel. Luusime piki jõge ülepoole, leiame kena sileda lapi, aga seal on kole palju tuult. Vantsime tagasi, sorgime maad siin ja seal ning toksime vaiad maasse matkaautost veidi allpool. Jääb silma, et vastaskalda seltskond tallab ülesvoolu vee järele. Tõepoolest, vesi voolab nüüd merest jõkke, soolane vesi on peale tulnud. Jälgime mõnda aega murelikult telgi taga paisuvat niret, selgitame välja, et tõus kestab veel kaks tundi ja põgeneme matkaauto taha. Poole tunni pärast lainetab äsjases telkimiskohas muljetavaldav veeväli. Uues kohas on see-eest mahe lambasõnniku lehk. Kihulasi pole. Neile tuul ei meeldi.
Kõnnitud 25 km.
Lisa kommentaar