Glasgow-Tallinn

Frankfurdis oleme veel unisemad kui Glasgow’s.

Mul on 45 £ sularaha, mis tekkis siis, kui me viimati Glasgow’s olime ja rongijaamas pagasit hoiustasime. Hoiustamiseks tuli välja käia viis sulanaela. Meenutades seiklusi kaardimaksevabades Berliini kohvikutes, võtsin sularaha igaks juhuks väikese varuga. See varu on nüüd kaelas nagu veskikivi. Kui hakkasin püüdma sellest vabaneda, jäid silma sildid „ainult kaardimakse“. Tuleb välja, et nüüd peab ärevalt küsima, kas sulas saab maksta, nagu varem pidi küsima kaardiga maksmise kohta. Kohvik Frankfurdi lennujaamas lubab vastu võtta sularaha eurodes, USA dollarites ja briti naeltes. Suures koguses Šoti ajaloo tarvitamise järel pole ma kindel, kas Šoti panga väljalastud naelad loetakse briti naelteks. Ei julge küsida ka. Äkki saan süüdistuse separatismi õhutamises. Tundub turvalisem järelejäänud naelapuru kuskil nurga taga eurodeks vahetada. Paraku ei suuda me õiget nurgatagust välja nuhkida. Võibolla ei vahetatagi tänapäeval lennujaamades sularaha ühest valuutast teise? Samas viljeldakse siin endiselt sularahaautomaate. Mis nad selle sularahaga siis ikkagi teevad? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.

Tohutu hulk inimesi sagib edasi-tagasi, jäädes kohvritega üksteisele jalgu ja suutmata otsustada, kas nad eelistavad vasak- või parempoolset liiklust. Stressitase tõuseb tagasi puhkuse-eelsele tasemele. Pärast lennujaamas rüselemist ongi ilmselt normaalne, et inimene on puhkuselt tulles sama väsinud ja stressis nagu enne, ainult raha on vähem.