Hommikusöögi taustal langeb
õues vesi 45-kraadise nurga all.
Buss saabub
paariminutilise hilinemisega ja sõidab vaevata kümne minutiga selle vahemaa,
mida jala oleksime rassinud mitu tundi. Näeme aknast rannikuserva, mida mööda
oleksime üles-alla kulgenud, ja järve, mille kaldal oleksime otsinud
telkimiskohta.
Storri vanamehe juures on palju rahvast. Ühed tulevad värvilises rodus parklast ja teised suubuvad sinna tagasi. Vanamees ja nõel on väga ammusest laavavoolust eraldunud tükid, mis oma kuju tõttu on eraldi nimed saanud. Üksiti on tegemist saare ühe popima vaatamisväärsusega. “Storr” pärineb vana-põhja keelest, islandi keeles on see “stór”, “suur”. Legendi järgi on tegemist hiiglase hauast välja ulatuva sõrmega.
Vihm on järgi jäänud, aga kaljude ülemised otsad ikka pilvede sees peidus. Selja taga sõuavad valgustükid mööda merd rannikust eemale. Tugev tuul paneb turistid külg ees kõndima.
Siit algab Trotternishi 60 miljonit aastat vana astang, Suurbritannia kõige pikem maalihe, mis meil on plaanis põikipidi ületada. Parklas olnud silt lubas üleval tuulekülma miinus viis kraadi.
Jätame ketsides turistid selja taha ja jääme kolmekesi tuulega. Lambad on ka. Korraks paistab kogu mäeahelik, aga esimesele tipule jõudes kerkib alt tohutu kiirusega hall pilv ja pakib kogu vaate kinni. Poole minutiga oleme teinud udus väikse tiiru. Seda ma imestasin, kuidas tuul nii ruttu pööras. Edasi nina kaardis. Paremale ei või liiga palju minna, et mitte alla lauskmaale potsatada. Tuul puhub nüüd terve päev vasakusse silma. Hingamiseks tuleb pea allatuult keerata. Pilv ei tulnud ka niisama, vaid hakkab sadama. Esialgu vihma, siis pagan teab mida. Võibolla rahet. Jalustrabavaid vaateid mäeahelikule ja rannikule mõistagi pole, jalust rabab ainult tuul. Oma 20 meetrit sekundis, arvab Kalle pärast. Varbad ei säili kaua kuivana, kuigi esiti püüame astumiseks kõvemaid kohti otsida. Juba tossu sees olev leige vesi on siiski meeldivam kui väljast juurde tulev külm vesi. Igale laskumisele järgneb tõus ja vastupidi. Kui servale lähemale satume, avaneb vaade tühjusesse. Džomolungmal on veel hullem, kinnitab Kalle.
Paari tunni pärast tuleme pilvest alla. Siin see vaade siis ongi. Tuul on endine. All paistab päike. Sööme šokolaadibatooni, et mitte täitsa ära närbuda. Kuigi kindad on käes, on sõrmed piisavalt märjas olnud, et paberi lahti saamisega oleks pusimist. Ja jälle üles. Üleval on endiselt pilv, tuul ja peale soiste mätaste paarikümne meetri kaugusel ei paista suurt midagi.
Kui taas vaade tekib, lõikame rajajälje eeskujul otse viimase tõusunuki suunas. Hea, et jalad on juba märjad, muidu teeksime need siin täitsa märjaks. See on soo. Maapinda katavad turbasamblad ja villpea, märkan paari huvitavat taime, aga olud pole liikide määramiseks kuigi soodsad. Taas serva peal, hakkab paistma Quiraing, kraatrisarnane moodustis, millest turritavad jaburate vormidega kivid.
Veel laskumist, siis on parkla. Asfalt. Ongi kogu tsivilisatsioon. Telkida pole siin kusagil, eriti sellise tuulega. Oleme söönud kaks šokolaadibatooni, kugistame mingi suletud putka varjus paki kuivatatud liha. Inimesed teevad pilti ja sõidavad autoga edasi. Oleme konkurentsitult kõige märjemad ja mudasemad tüübid siinkandis. Sajab jälle.
Kell on pool kuus, seitsme kilomeetri kaugusel on Flodigarry. See on allpool ja seal on hostel ja telkimisala. Meie teada. Läbime Quirangi ahhetamapaneva maastiku, libiseme mudas, keksime kividel üle ojade. Hakkab sadama.
Flodigarry hostel on suletud, avatakse 1. juulil. Telkimist pole. On üle 400 naela maksev lukshotell. Hosteli nurga taga tundub tuulevaikne. Kedagi pole ju nagunii. Pealegi tuleb seina seest puhast vett. Kui oleme telgi püstitamisega poole peal, saabub suusamütsiga vanamees ja teatab, et telkimine pole lubatud. Võib telkida ükskõik kus mujal. Hostel on puhkuseks suletud ja telkimist nad enam üldse ei paku. Kalle diplomaatia tulemusena lahkub mõne aja pärast naisega läbi rääkima. Ilmub taas, ikka tuppa ei saa ja telkida ei saa, või kui, siis ainult teisel pool maja, seal on tuulevaiksem. Mägesid ta tunneb ja me tulime selle ilmaga väga hea ajaga üle Trotternishi. Kümme tundi, ilma pausita.
Paneme krabinal telgi üles, kõik riided selga ja kuivad sokid. Süüa ja magada. Sajab.
Jala 31 km, sealhulgas 2765 tõusumeetrit ja veidi rohkem laskumise meetreid, bussiga 9 km.
Storri vanamehe juures on palju rahvast. Ühed tulevad värvilises rodus parklast ja teised suubuvad sinna tagasi. Vanamees ja nõel on väga ammusest laavavoolust eraldunud tükid, mis oma kuju tõttu on eraldi nimed saanud. Üksiti on tegemist saare ühe popima vaatamisväärsusega. “Storr” pärineb vana-põhja keelest, islandi keeles on see “stór”, “suur”. Legendi järgi on tegemist hiiglase hauast välja ulatuva sõrmega.
Vihm on järgi jäänud, aga kaljude ülemised otsad ikka pilvede sees peidus. Selja taga sõuavad valgustükid mööda merd rannikust eemale. Tugev tuul paneb turistid külg ees kõndima.
Siit algab Trotternishi 60 miljonit aastat vana astang, Suurbritannia kõige pikem maalihe, mis meil on plaanis põikipidi ületada. Parklas olnud silt lubas üleval tuulekülma miinus viis kraadi.
Jätame ketsides turistid selja taha ja jääme kolmekesi tuulega. Lambad on ka. Korraks paistab kogu mäeahelik, aga esimesele tipule jõudes kerkib alt tohutu kiirusega hall pilv ja pakib kogu vaate kinni. Poole minutiga oleme teinud udus väikse tiiru. Seda ma imestasin, kuidas tuul nii ruttu pööras. Edasi nina kaardis. Paremale ei või liiga palju minna, et mitte alla lauskmaale potsatada. Tuul puhub nüüd terve päev vasakusse silma. Hingamiseks tuleb pea allatuult keerata. Pilv ei tulnud ka niisama, vaid hakkab sadama. Esialgu vihma, siis pagan teab mida. Võibolla rahet. Jalustrabavaid vaateid mäeahelikule ja rannikule mõistagi pole, jalust rabab ainult tuul. Oma 20 meetrit sekundis, arvab Kalle pärast. Varbad ei säili kaua kuivana, kuigi esiti püüame astumiseks kõvemaid kohti otsida. Juba tossu sees olev leige vesi on siiski meeldivam kui väljast juurde tulev külm vesi. Igale laskumisele järgneb tõus ja vastupidi. Kui servale lähemale satume, avaneb vaade tühjusesse. Džomolungmal on veel hullem, kinnitab Kalle.
Paari tunni pärast tuleme pilvest alla. Siin see vaade siis ongi. Tuul on endine. All paistab päike. Sööme šokolaadibatooni, et mitte täitsa ära närbuda. Kuigi kindad on käes, on sõrmed piisavalt märjas olnud, et paberi lahti saamisega oleks pusimist. Ja jälle üles. Üleval on endiselt pilv, tuul ja peale soiste mätaste paarikümne meetri kaugusel ei paista suurt midagi.
Kui taas vaade tekib, lõikame rajajälje eeskujul otse viimase tõusunuki suunas. Hea, et jalad on juba märjad, muidu teeksime need siin täitsa märjaks. See on soo. Maapinda katavad turbasamblad ja villpea, märkan paari huvitavat taime, aga olud pole liikide määramiseks kuigi soodsad. Taas serva peal, hakkab paistma Quiraing, kraatrisarnane moodustis, millest turritavad jaburate vormidega kivid.
Veel laskumist, siis on parkla. Asfalt. Ongi kogu tsivilisatsioon. Telkida pole siin kusagil, eriti sellise tuulega. Oleme söönud kaks šokolaadibatooni, kugistame mingi suletud putka varjus paki kuivatatud liha. Inimesed teevad pilti ja sõidavad autoga edasi. Oleme konkurentsitult kõige märjemad ja mudasemad tüübid siinkandis. Sajab jälle.
Kell on pool kuus, seitsme kilomeetri kaugusel on Flodigarry. See on allpool ja seal on hostel ja telkimisala. Meie teada. Läbime Quirangi ahhetamapaneva maastiku, libiseme mudas, keksime kividel üle ojade. Hakkab sadama.
Flodigarry hostel on suletud, avatakse 1. juulil. Telkimist pole. On üle 400 naela maksev lukshotell. Hosteli nurga taga tundub tuulevaikne. Kedagi pole ju nagunii. Pealegi tuleb seina seest puhast vett. Kui oleme telgi püstitamisega poole peal, saabub suusamütsiga vanamees ja teatab, et telkimine pole lubatud. Võib telkida ükskõik kus mujal. Hostel on puhkuseks suletud ja telkimist nad enam üldse ei paku. Kalle diplomaatia tulemusena lahkub mõne aja pärast naisega läbi rääkima. Ilmub taas, ikka tuppa ei saa ja telkida ei saa, või kui, siis ainult teisel pool maja, seal on tuulevaiksem. Mägesid ta tunneb ja me tulime selle ilmaga väga hea ajaga üle Trotternishi. Kümme tundi, ilma pausita.
Paneme krabinal telgi üles, kõik riided selga ja kuivad sokid. Süüa ja magada. Sajab.
Jala 31 km, sealhulgas 2765 tõusumeetrit ja veidi rohkem laskumise meetreid, bussiga 9 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar