Tallinn-Mallaig

Lennujaamas söömine, siis magamine Frankfurdini, Frankfurdis söömine, magamine Glasgowni, Glasgows söömine, seejärel Inglismaa kõige maalilisem rongisõit Mallaigi, mille vältel läheb pimedaks ja me jääme suure tõenäosusega magama. Edasi peaks tulema söömine, aga seoses südaööeelse ajaga on toitlustamine lõppenud, mistõttu tuleb minna magama ja süüa alles pärast seda hommikul. Siis on juba päev kaks.
Taevas Noblessneri ja täisehitatud Kalaranna kohal on oranž, päikegi on just tõusnud. Lennukis rajakirjeldust lugedes selgub, et meil on kasutusel gaeli keelest laenatud sõna. Nimelt klann ehk clann (lapsed), mis tähendaski Leodi ja Donaldi lapsi. Seni on gaeli keele õpingud toonud kaasa selle, et nimed kaardil on hakanud minuga rääkima. Lisaks loen, et Skyel on võimalik näha islandi põhjatatart (Koenigia islandica), üht maailma kõige väiksemat ja visamat taime. Selliste elevust tekitavate mõtete saatel on inimesel ometi väga keeruline magada.
Muu läheb enam-vähem plaanipäraselt. Glasgow osutub meeldivaks linnaks niipea kui poetänav õnnestub maha raputada. Mängime maastikumängu „leia graffiti“, teeme tiiru moodsa kunsti muuseumis ja käime pubis detsibelle mõõtmas. Ühel ekraanil teevad portugaallased türklastele säru, teisel näidatakse mingit sorti puntratantsu või grupiviisilist maadlust.
Vaatepilt rongiaknast on maaliline nagu peab. Üllatavalt palju on siin puid, pirakad mäed ei paista lausa puude tagant välja. Kaugemaid mägesid krabavad endasse mornid pilved. Kõik on väga roheline ja rohmakas. Ühtäkki puud kaovad, mäed tõmbuvad eemale ja rong sõidab läbi salapärase tasandiku, milles voolavad unised ojad. Me seepeale muidugi ei maga, vaid vahime, silmad jõllis, aknast välja. Taustal hirskavad šoti naised, kui nad just ei laula.
Mallaigi raudteejaama perroonile on meid tervitama kogunenud paarikümnepealine kajakaparv. Hotelli vastuvõtt on juba suletud, aga meil on info, et võti on ukse ees ja piim külmkapis. Mida iganes nad siin keskööl piimaga teevad.