eksirännakud Riisitunturis

Ronin magamiskotist välja, topin riidesse, teen tule alla. Magama tagasi. Uuesti üles ärgates on soojem ja söed veel hõõguvad.
Pärast hommikusööki saen ja lõhun puid. Et oleks mõlemad puudenõud jälle täis. Pakin, saabub seltskond nutvate lastega. On rõõmsad, et ahi köeb. Eile õhtul pimedas käis mul veel üks naine väikese tüdrukuga külas. Neile ka meeldis, et ahi köeb.
On hakanud mõõdukalt tuiskama. Plaan on suusatada läbi kaitseala, teises otsas on Ahmatupa-nimeline metsaonn. Vahepeal pakutakse vaatamisväärseid kõrgendikke ja sood. Ja homme tagasi. Umbes 20 kilomeetrit üks ots.
Algus läheb päris hästi. Tuisust hoolimata on rajamärgid täitsa hästi näha ja ka tuisanust peast on rada siiski kõva. Ringiratast on kuuskedel lumi veidi räsitud, kuid lillaka taeva taustal näeb kõik siiski äärmiselt meeliülendav välja. Siis kaovad rajatokid äkki käest. Lihtsalt niisama. Luuran ühelt ja teiselt poolt ja otsustan lõpuks, et tühja kah. Leian esimese laavu GPSi abil kätte ja küll see rada seal ka jälle olemas on. Sorgin veel siin ja seal lumekühme suusakepiga, lootes leida märki, aga ikka ainult kuused. Veidi murelikuks teeb, et homme parklas võib mul nii usina lumesaju puhul lisaks tühjale akule veel üks probleem olla.
Ilma rajata pole ülal voore peal midagi häda, aga edasi on väga palju paksu pehmet lund. Vajub ka suuskadega kuni põlvini. Suur seljakott ei ole just abiks. Õnneks läheb enamus rada allamäge ja edeneb suhteliselt kiiresti. Kuni allamägi otsa saab. Nüüd on sumpamine väga vaevaline ja ka selge, et teise metsaonnini ma täna ei jõua. Pole hullu, laavu juurest tuleb ringrada alguspunkti tagasi. Elu esimese suusamatka jaoks pole see kah halb plaan.
Seal, kus GPSi meelest peab olema laavu, ei suuda ma ühtegi ehitist tuvastada. Sõtkun puude vahel ringi, kuni seisan kaardi järgi täpselt laavu peal. Nii sügav see lumi nüüd ka ei ole. Rada pole ka välja tulnud. Ainult üks suur kana õnnestub hangest lendu peletada.
Olen sumbanud üle kahe tunni ja kahe tunni pärast läheb pimedaks. Tundub, et kõige kindlam valik on mööda oma jälgi tagasi minna. Otsin kotist veidi süüa-juua ja siis läheb veel veidi aega, et metsa alla trambitud jäljepusast õige ots leida.
Esialgu läheb päris kiiresti, sest enam ei pea nii palju rahmeldama. Aga siis algab see koht, kus ma rõõmsalt ennist kõrgelt alla kelgutasin. Õnneks ma kõige järsematest kohtadest ei julgenud tulla. Ülesminek kulgeb tiheneva lume ja vandumise saatel. Suusakepid vajuvad ju enamasti poolest saadik lumme. Tõus pole veel päris otsas, kui minu jäljed lume alla ära kaovad. Ja kui tõus läbi, kaob valgus. GPS viib mind siiski siltideni, mille juures rajamärgid leiduvad. Installeerin otsa ette taskulambi. Veepudel on jääs ja veeni pääsemiseks tuleb kasutada suusakepi otsa. Edasi läheb valdavalt allamäge ja postid paistavad, aga ega lamp ei näita ju kaugemale kui meeter-paar. Osa maad on jäine, vahele on ehitatud lumevaalusid, kuhu ennast ninapidi sisse sõita või sooritada lühike õhulend. Ja ma arvasin, et jooksmine pole väärikas. Postid kaovad ka pimedas tuisus käest. Igatahes on mul päris hea meel, kui metsaonn lõpuks nähtavale ilmub.
Kedagi pole ja tuld pole all. Jääs sallid-mütsid-kindad ära, villased sokid, paksud püksid, kuiv jope, kuiv müts. Saan kohe hakata enda hakitud puid põletama. Kui piisavalt lund on sulanud, teen teed ja istun tükk aega lõdisedes teetassiga ahjuukse ees. Ma olen väga väsinud. Ja ilmselt pole ma ka suurem asi suusataja. Või noh, peab seda lund siis nii palju olema. Ca 10 km võttis sumpamise ja ropendamisega aega pea kuus tundi. Ilmselt oli ka plaan liiga ambitsioonikas. Aga ma vähemalt proovisin, muidu oleks jäänud vaevama.
Broneerin homseks magamise päris majas.