Hoian hommikul kaks minutit kokku esiaknalt jäälillede kraapimata jätmisega. Küll nad suurele teele jõudmise ajaks ise ära sulavad.
Pealegi olen kangesti uhke, et istusin autosse pool tundi varem kui eile ja jõuan seega plaanitud ajal objektile. Valget aega on siin ju praegu ainult loetud tunnid.
Metsa all on kõik üleni valge ja ega jäälilled pole ka palju abiks, igatahes vajub auto korraga ohates tee kõrvale kraavi. Kuna juhipoolses küljes on lumi poolest uksest saati, tuleb väljuda teiselt poolt. Saabki selle kiiremini liigutatud pooltunni ümber auto labidaga vehkida. Kui alguses on mõlemad vasakud rattad kraavis ja paremad tee peal, siis vahepositsioonina on tagumised rattad teel ja esimesed kraavis. On üks ebamugavalt järsk teeperv. Peagi on siiski kõik neli ratast teel ja minust jääb maha veidi püherdusjälgi ja segiloobitud lund. Jäälilled võtan üksiti ka maha, kui juba sai autost välja tuldud.
Täna on oluliselt soojem kui eile, 20 kraadi ja pärast veel vähem. Kuna mul on kavas üks pikem suusaots, siis on sobivalt pilves ja tibutab lund. Aeglaselt suusatamise rada viib peaaegu 9 kilomeetriga Ahmatupani ja teist kaudu sama pikalt tagasi. Näis kui kaua ma rajal umbes sama pikka maad sõidan, mis oleks olnud Ahmatupani Riisitunturis. Nimedega nad palju vaeva ei näe.
Süvenen metsavahele, rada pole täna veel kasutatud, aga eile on sõitnud mootorsaan. Mäest alla, üle soo ja siis käänuline kulgemine puude vahel. Täna on ümbrus must-valge, puud on nagu joonistatud. Tuuletu ja vaikne, ainult loomajäljed vihjavad teistele olenditele.
Ahmatupal olen kahe tunniga. Seal on noored suuskade ja kelkudega, on kahekesi juba nädalajagu pargis ringi tiirutanud. Jah, paaripäevase matka oleks neid radu ja onne teades küll kokku pannud. Saabub ka üks vanem paar kiiresti suusatamise rajalt. Pärast piknikku lahkub igaüks ise suunas.
Tagasitee läheb kuidagi pingutuseta, nii on oht uuesti suusatamine selgeks saada. Lumesadu jääb korraks järgi, et hakata hiljem eriti suurte räitsakatega uuesti. Kui ringi täis saan, on minu ennistisi jälgi pidi sõitnud rasvaratas (või kuidas see ebaloomulikult jämedate rehvidega fat bike eesti keeles oleks). Rohkem liiklust pole näha. Hääletu mets, langev lumi. Mõjub lausa steriilsena.
Koos snäkipausi ja fotostoppidega viis tundi. Niiet ma mitte ei ülehinnanud ennast, vaid alahindasin Riisitunturi maastikku, arvates et suvine rada on talvel kasutatav.
Tuleb välja, et siia Lapimaa metsadesse on talvel täitsa mõtet tulla, eriti nädala sees ja ajal, mil soomlaste suusapuhkused pole veel alanud.
Metsa all on kõik üleni valge ja ega jäälilled pole ka palju abiks, igatahes vajub auto korraga ohates tee kõrvale kraavi. Kuna juhipoolses küljes on lumi poolest uksest saati, tuleb väljuda teiselt poolt. Saabki selle kiiremini liigutatud pooltunni ümber auto labidaga vehkida. Kui alguses on mõlemad vasakud rattad kraavis ja paremad tee peal, siis vahepositsioonina on tagumised rattad teel ja esimesed kraavis. On üks ebamugavalt järsk teeperv. Peagi on siiski kõik neli ratast teel ja minust jääb maha veidi püherdusjälgi ja segiloobitud lund. Jäälilled võtan üksiti ka maha, kui juba sai autost välja tuldud.
Täna on oluliselt soojem kui eile, 20 kraadi ja pärast veel vähem. Kuna mul on kavas üks pikem suusaots, siis on sobivalt pilves ja tibutab lund. Aeglaselt suusatamise rada viib peaaegu 9 kilomeetriga Ahmatupani ja teist kaudu sama pikalt tagasi. Näis kui kaua ma rajal umbes sama pikka maad sõidan, mis oleks olnud Ahmatupani Riisitunturis. Nimedega nad palju vaeva ei näe.
Süvenen metsavahele, rada pole täna veel kasutatud, aga eile on sõitnud mootorsaan. Mäest alla, üle soo ja siis käänuline kulgemine puude vahel. Täna on ümbrus must-valge, puud on nagu joonistatud. Tuuletu ja vaikne, ainult loomajäljed vihjavad teistele olenditele.
Ahmatupal olen kahe tunniga. Seal on noored suuskade ja kelkudega, on kahekesi juba nädalajagu pargis ringi tiirutanud. Jah, paaripäevase matka oleks neid radu ja onne teades küll kokku pannud. Saabub ka üks vanem paar kiiresti suusatamise rajalt. Pärast piknikku lahkub igaüks ise suunas.
Tagasitee läheb kuidagi pingutuseta, nii on oht uuesti suusatamine selgeks saada. Lumesadu jääb korraks järgi, et hakata hiljem eriti suurte räitsakatega uuesti. Kui ringi täis saan, on minu ennistisi jälgi pidi sõitnud rasvaratas (või kuidas see ebaloomulikult jämedate rehvidega fat bike eesti keeles oleks). Rohkem liiklust pole näha. Hääletu mets, langev lumi. Mõjub lausa steriilsena.
Koos snäkipausi ja fotostoppidega viis tundi. Niiet ma mitte ei ülehinnanud ennast, vaid alahindasin Riisitunturi maastikku, arvates et suvine rada on talvel kasutatav.
Tuleb välja, et siia Lapimaa metsadesse on talvel täitsa mõtet tulla, eriti nädala sees ja ajal, mil soomlaste suusapuhkused pole veel alanud.
Lisa kommentaar