botaanika

Tai muutub kohe väga keeruliseks, kui tahta teha midagi väljaspool massituristi tavategevusi.

Plaan on minna botaanikaaeda ja selle juures ei oska me esmapilgul midagi keerulist kahtlustada. Hotell pakub autot, mis meid seal ootaks ja siis tagasi tooks, päris krõbeda hinnaga. Soovitab üksiti tänavalt küsida, kas sealt saaks odavamalt. Ükski kolmest küsitletud juhist ei ole botaanikaaiast kunagi midagi kuulnud. Tagasi hotelli. Ilmneb, et ootamine kestaks maksimaalselt poolteist tundi. See meile ei sobi. Pikem ootamine kahekordistab hinna. Palume endale uberitakso tellida ja pärast vaatab, kuidas tagasi saab.
Tuleb noor neiu hiiglasuure autoga. Sõidutab meid pargi keskele, kus kohvik ja ripptee kõrgel puutüvede vahel. Pargi kaarte ei turustata. Ripptee on tore, ainult kohalikud portreepiltnikud on igal sammul jalus. Pidevalt kajab kuskil "nõng, soong, saam". Üks, kaks, kolm. Selline hoiatus eelneb pildistamisele. Pildistamisvälisel ajal nad lihtsalt vaatavad telefoni. Puid ei vaata eriti keegi.
Õhkrada läbitud, jalutame ülespoole, kus on klaasmajad. Majades on orhideed, kaktused, vihmamets, vesiroosid, putukaid söövad taimed ja muu. Kisavad koolilapsed ja pildistajad muidugi ka. Väljapanek oleks justkui veidi poolikuks jäänud, sorte on vähe ja mõned kasvuhooned kinni. Lisaks teevad kohalikud kõik kohad disniländiks. Keset peenart peab ikka olema traadist kits.
Lühike rada metsa vahel, siis on autotee. Kõik teised sõidavad autoga kohvikust kasvuhooneni. Kõnniteed ei ole. Õnneks hargneb varsti vasakule loodusrada. Loodusrada on veidi kitsam riba asfalti. Kaart lubab erinevaid aedu. Aedade tegemine on ka pooleli. Leiame inimesed matšeetede ja võsalõikuritega. Poolikust aiast suubuvad sammaldunud rajad eri suundades ja seal kasvavad kõik need taimed, mis ennist kasvuhoonetes nähtud, väljaarvatud kaktused, orhideed ja vesiroosid. Linnud vidistavad, vesi suliseb, aiakastmise süsteem pahiseb ja kusagil ei ole näha ühtegi enesepildistajat. See osa üritusest on äärmiselt kena.
Parklast saame ühe tühjalt seisva punase auto, mis meid umbes siiatulemise hinnaga linna tagasi viib.
Jalutame Wat Sri Suphanini, hõbedase templini, mis avaldab muljet šovinismiga. Annetust siis ei saa. Meestekkelistele religioonidele lisaks võiks olla vahelduseks mõni naistekkeline. Aga kopsud saab linnas jalutamisega kenasti heitgaase täis.
Hotellis selgub, et meie hommikune autojuht olla paanikas hotelli helistanud, et nad meile helistaks, et me pargis bussiga sõidaks, sest jala ei saa ju käia. Ahah.

Eelmine
siin on teisi turiste ka
Järgmine
üks pikem bussisõit

Lisa kommentaar

Email again: