Veereme mäest alla Chiang Rai suunas. Oli omasoodu pealinn, kuniks tulid jälle bamarid ja nii ta läks. Mäed on suures osas metsast paljaks näritud, ainult puud on jäänud. Kindlasti arvel metsamaana.
Külli nuhib peatustes kõik letid läbi, aga sedapuhku ei õnnestu tal midagi tuuri panna. Minu meelest sõidab buss liiga aeglaselt ja peatused on liiga pikad. On vaja jõuda internetti, et vaadata, kui kaugel on Birma-Tai piiri ületav Pärle. Igaks juhuks rakendan tegevusse Tallinna lähistel asuva dispetšeri. Pärle on õnneks piiril kinni.
Viime pesu pesumajja. Joome õlut ja jõllitame kaarti. Piirilt tuleb info, et on vaja arstitõendit, kuid veidi aja pärast hakkab täpp kaardil siiski liikuma. Käime pildistame kellatorni ära ja joome kohvi, ninad telefonis nagu kohalikel. Täpi liikumine seiskub umbes nelja kilomeetri kaugusel. Jookseks, kui teaks, kuhu täpselt joosta ja kui pikk on peatus. Ja siis keeratakse nina Laose piiri poole...
Lisa kommentaar