Sõidame natuke Bangkokile lähemale. Phrae on järjekordne provintsipealinn ja sinna jõuab kahe tunniga.
Songtaojuht ei paista taas hotellist midagi teadvat, kuid pärast üht eksirännakut leiab õige maja. Elame muuseumis. Pererahvas on ärevil. Turistidel on toas hais. Haiseb tugevalt mingisuguse kemikaali järele. Tuleb poiss ja ütleb, et tegemist on tai parfüümiga ja seda ei saa kinni keerata. Toob ukse juurde tiiviku. Nad kindlasti valmistusid põhjalikult meie tulekuks sellise haisutamisega. Et neid lohutada, vaatame üle terve peremehe antiigikogu. On mööblit, nõusid, rahatähti ja münte, kodutehnikat, budakujusid. Muljetavaldav.
Sööme suppi, mis sedapuhku ei ole hea. Joome kohvi peale. Otsime linnast üles tähelepanuväärsemad puitehitised. Roosa maja, Ban Wongburi, Euroopast inspiratsiooni saanud tiigipuust maja, on asju täis. Ban Vichairacha, mis on räämas ja mida taastada üritades on härra Veera kaks korda pankrotti läinud. Khum Chao Luang, kus elas prints ja mida on külastanud ka kuningas. Vitriinid on lukust lahti, personali pole näha. Koristamine on pooleli jäänud. Lõpetuseks longime läbi turu, kust Külli ostab ropu nimega lihapalle.
Lisa kommentaar