Lahkume põhjapoole, saateks bussis vihisev külm tuul.
Aknast
paistab kolla-roheline maastik paljude puudega. Künkad nihkuvad lähemale.
Teekate meenutab järjest rohkem Tallinnasse sissesõitu mööda Peterburi
maanteed. Lampangi jõuab kiiremini, kui oleks võinud arvata.
Lampang oli Moni kuningriigi pealinn alates 7. sajandist, kuni esiti khmeerid ja seejärel bamarid juhtimise üle võtsid. Üksiti on Lampang linn, mille bussijaamas ei ahista turiste transpordikulid. Tai linnades käis linnasisene transport kunagi hobukaarikutega, Lampangis on need säilinud. Ainult et praegusel ajal vaid turistidele ja turistihinnaga ja mööda ettemääratud marsruuti. Hotellini on kilomeeter, jalutame.
Esimene hotell, kus saab kaardiga maksta. Sularaha on otsas nagunii. Lõbustame ennast pangas. Poiss otsib kladest välja eurode pildid ja võrdleb neid meie antud kupüüridega. Pass kopeeritakse. Kirjutan alla kahele taikeelsele täitmata blanketile. Loodetavasti ei võtnud ma sealt pangast nüüd laenu või midagi. Kärbes maandub järjekindlalt poisile pähe. Tuleb naisterahvas ja teeb kõik ringi, mis poiss on teinud. Prinditakse väga palju kviitungeid. Raha saab kõvasti rohkem kui lennujaama kursi järgi eeldasime.
Järgmiseks atraktsiooniks on sääsetõrje ostmine, mis sujub vahejuhtumiteta. Satume tänavale, kus on vaheldumisi kullapoed ja pangad.
Ületame jõe, jõuame vanalinna. Vanalinn seisneb puitmajades, mõned on räämas, mõned üles vuntsitud. Kõik on väga autentne ja värki, kuniks aiast vaatab välja noormees haiglamütsiga. Küsib, kas me süüa või juua ei taha, neil on taimetoidurestoran. Süüa ja juua me just tahamegi. Maja taga on aed laudade-toolidega, aia teisest otsast paistab jõgi. Menüüs on ka taimetoidusiga ja -kana. Söök on hea, aga personal püüab meile kõigest hingest ekskursiooni maha ärida. Raha tahavad hirmus palju ja ei taha väga minna sinna, kuhu mina tahan. Võtame mõtlemisaega ja laseme jalga. Jootraha palutakse mitte jätta, sest perefirma.
Söögikoha vastas on Wat Pratupong, mida oligi vaja vaadata ja mis esindab traditsioonilist Lanna arhitektuuri, ainult et Guugel teadis selle mujal asuvat. Tempel on uhke, aed vaikne, tuult pole, lind laulab. Ringi asjatab üks munk.
Pildistame sildu ja sildadelt päikeseloojangut. Taevale on roosat hämu laiali määritud ja jõgi seda peegeldama pandud. Sildadel vilguvad värvilised tuled, jõekaldal tegutsevad kalamehed.
Satume turule. Raja kõrval müüb naine puuvilju. Osutab kaubale, ananass, mango. Maangoo, venitan mõtlikult ja olen selle ilmselt kohe ostnud, sest mango viilutatakse kärmelt ja pannakse kilekotti. Pildistamise tarbeks tõstab müüja kilekoti kaadrist välja.
Leiame kullatud ja karratud templi. Üleni valge.
Hotell lubab autot odavamalt kui taimetoidukoht. Selle me võtame.
Ilmneb, et Finnair on mu seljakoti raami kõveraks vajutanud. Koduste vahenditega seda ennistada ei saa.
Lampang oli Moni kuningriigi pealinn alates 7. sajandist, kuni esiti khmeerid ja seejärel bamarid juhtimise üle võtsid. Üksiti on Lampang linn, mille bussijaamas ei ahista turiste transpordikulid. Tai linnades käis linnasisene transport kunagi hobukaarikutega, Lampangis on need säilinud. Ainult et praegusel ajal vaid turistidele ja turistihinnaga ja mööda ettemääratud marsruuti. Hotellini on kilomeeter, jalutame.
Esimene hotell, kus saab kaardiga maksta. Sularaha on otsas nagunii. Lõbustame ennast pangas. Poiss otsib kladest välja eurode pildid ja võrdleb neid meie antud kupüüridega. Pass kopeeritakse. Kirjutan alla kahele taikeelsele täitmata blanketile. Loodetavasti ei võtnud ma sealt pangast nüüd laenu või midagi. Kärbes maandub järjekindlalt poisile pähe. Tuleb naisterahvas ja teeb kõik ringi, mis poiss on teinud. Prinditakse väga palju kviitungeid. Raha saab kõvasti rohkem kui lennujaama kursi järgi eeldasime.
Järgmiseks atraktsiooniks on sääsetõrje ostmine, mis sujub vahejuhtumiteta. Satume tänavale, kus on vaheldumisi kullapoed ja pangad.
Ületame jõe, jõuame vanalinna. Vanalinn seisneb puitmajades, mõned on räämas, mõned üles vuntsitud. Kõik on väga autentne ja värki, kuniks aiast vaatab välja noormees haiglamütsiga. Küsib, kas me süüa või juua ei taha, neil on taimetoidurestoran. Süüa ja juua me just tahamegi. Maja taga on aed laudade-toolidega, aia teisest otsast paistab jõgi. Menüüs on ka taimetoidusiga ja -kana. Söök on hea, aga personal püüab meile kõigest hingest ekskursiooni maha ärida. Raha tahavad hirmus palju ja ei taha väga minna sinna, kuhu mina tahan. Võtame mõtlemisaega ja laseme jalga. Jootraha palutakse mitte jätta, sest perefirma.
Söögikoha vastas on Wat Pratupong, mida oligi vaja vaadata ja mis esindab traditsioonilist Lanna arhitektuuri, ainult et Guugel teadis selle mujal asuvat. Tempel on uhke, aed vaikne, tuult pole, lind laulab. Ringi asjatab üks munk.
Pildistame sildu ja sildadelt päikeseloojangut. Taevale on roosat hämu laiali määritud ja jõgi seda peegeldama pandud. Sildadel vilguvad värvilised tuled, jõekaldal tegutsevad kalamehed.
Satume turule. Raja kõrval müüb naine puuvilju. Osutab kaubale, ananass, mango. Maangoo, venitan mõtlikult ja olen selle ilmselt kohe ostnud, sest mango viilutatakse kärmelt ja pannakse kilekotti. Pildistamise tarbeks tõstab müüja kilekoti kaadrist välja.
Leiame kullatud ja karratud templi. Üleni valge.
Hotell lubab autot odavamalt kui taimetoidukoht. Selle me võtame.
Ilmneb, et Finnair on mu seljakoti raami kõveraks vajutanud. Koduste vahenditega seda ennistada ei saa.
Lisa kommentaar