väntamine

Kõigepealt ajame pererahva pool tundi enne selleks ettenähtud aega üles, et hommikusööki saada. Siis tuleb tuk-tuk, mis korjab peale veel turiste, kes kõik jalgrattaputkasse viiakse. Putkas selgub, et kõik ülejäänud tahavad minna terveks päevaks varemeid vaatama. Meile jätkub varemetes poolest päevast küll ja me saame varemed ka ilma giidita kätte. Läheme hoopis riisipõldude vahele. Põiked läbi kohast, kus hämaras ruumis kilekottide küljes seeni kasvatatakse, turult pannkooke söömast ja kärarikkalt lastepeolt. Edasised kolm tundi väntame mööda külatänavaid ja põlluvaheteid. Põldudel elavad riis, tubakas, haigrud ja pääsukesed. Põlde niisutatakse traktorimootori abil vett kanalist läbi lohvi pumbates. Mürgitatakse ka veidi. Giid nimetab ennast turistide jaoks Pauliks, osutab meile taimi ja tunneb huvi eestikeelsete väljendite vastu, mida ta küll usutavalt välja ei suuda hääldada. Ürituse lõpetab lõuna.
Korraldajaks http://www.cycling-sukhothai.com.
Hotellis peame sümboolse puhkepausi, võtame seal pakutavad roostes jalgrattad ja suuna varemetesse. Telliskivikuhjasid on siin ja seal puude vahel. Pargi keskosast eemal on ka niisama tore ringi sõita. Kui üks mäe otsas toele nõjatuv Buddha välja arvata, siis vaatame kõiki sadulast. Siiski, ühes teises kohas näeme Peruu poissi mängulaamat pildistamas ja sööme jäätist. Haljastuses on kohalikud veel sel arenguastmel, mis näeb ette hoolsat murupügamist. Pileteid laste jaoks korraldatavate pidustuste puhul täna ei müüda, kõik on tasuta.
Tagasiteel läbime keskpargi, kus on kõik inimesed, disko ja värvilised õhupallid. Päikeseloojangu juures kohtame Piat.
Öömaja pidava sakslase kohalikust naine on haige ja õhtusööki kutsutakse tegema tema õde. Sakslane on nagu rätsepmeister Kiir, kes võttis endale kaks naist ja terve küla pealekauba.