Sombune hommik. Kõik on kuiv.
Puukuuri pööningul elanud perekond ärkab ja uurib, kuhu minek. Tunduvad olevat intelligentsed inimesed, kasutavad sõna "kaas".
Alguses on Seli raba. Laudtee asemel on lihtsalt lauad. Ikka ja jälle peab seisma jääma, et ringi vaadata ja kuulata. Seejärel on Kollassaare. Kedagi pole kodus. Joon kaevust vett ja võtan natuke kaasa. Midagi peab tegema ka. Korjan ära peotäie kommipabereid, mis vedelevad wc ukse ees. Pikk laudtee metsast välja. Linnud tõusevad nina alt lendu. Peab lausa korraks seisma jääma, et mitte neile pihta kõndida.
Simisalu loodusmaja ümbrus on inimtühi, õuel kaev. Natukese aja pärast on tee ääres veel üks kaev. Kuidagi palju veevõtuvõimalusi ühtäkki.
Tammsaare majamuuseumi juures olev toidutare-nimeline asutus on väljasurnud. Nool näitab kohvikut muuseumis, kuid valge pearätiga tüdruk teatab, et süüa küll ei saa, aidast saab vist kohvi ja võibolla on ka üks šokolaad. Uurin, kus ait on, ja ta lippab võtme järele. Ongi üks šokolaad ja kaks pakki vahvleid. Piirdun kohviga. Tüdruk paneb ukse lukku tagasi ja lahkub, saatjaks kass, saba püsti nagu antenn, jättes mind kohvitopsiga aidatrepile konutama ja vaatama, kuidas suur imesinine pilv lähemale liigub. Pärast tuleb kass tagasi ja ronib mulle urisedes sülle. Olin oma tänase lõunalootuse rajanud sellele asutusele siin, uskudes plaanide tegemise aegset kodulehte, aga piirdun nüüd ikka vinnutatud liha ja müslibatooniga.
Kodru raba on seekord pilvine ja tuuline. Järva-Madise kirikaias on mälestusmärk Vabadussõjas langenuile. Kes enne langemist tapsid neid ja kelle tapsid need, kelle auks paneb samasuguseid sambaid püsti mõni teine rahvas. Ja me austame teineteise langenuid. Nii me ju lahendame oma probleeme. Sõda on ikka kõige idiootsem asi, mille inimkond on välja mõelnud. Kusjuures ei saa ka öelda, et ma ei mängi, jätke mind sellest välja. Kui sa just Šveits ei ole.
Pilved lähevad ees ära Aravetele. Hommikust peale tiirleb vihmapilvi, aga need vajuvad ikka ja jälle kuhugi ära. Kui lahkuma sätin, lööb kirikukell mulle kaks korda järgi ja näen päikest.
Järva-Madise ja Aravete vahel on ad hoc teetööd, autod seisavad ja ootavad, mina jalutan vabalt teetöömasinate vahelt läbi. Jalakäija saab kiiremini kui auto, hee. Lisaks ei keeruta keegi tolmu üles. Vahetult enne Aravetet hakkab sadama.
Rada lõikab maanteest otsemat teed pidi, mis on põhimõtteliselt kena, ainult et märgistus lõpeb ilma mingi selgituseta taluõuel, mille juures silt "kuri koer". Omanikku ega koera pole näha ja rada tundub kulgevat läbi lehmakopli. Ei tea, mis oli tegijate taotlus, aga tulemuseks on, et tatsan mööda õue edasi-tagasi, püüdes aru saada, kas on mingi tee koplist mööda või tuleb sealt läbi minna. Noorlehmad tulevad vaatama, mida ma seal asjatan. Paistab läbi-kopli-variandi moodi, seega elektrikarjuste alt läbi ja teisele poole võpsikusse. Veidi aja pärast ilmub ka jalgrada, mis möödub bukletis mainitud ja sildistatud hiidkivist nimega Eeva. Äsjase sekelduse heastamiseks pakutakse raja ääres vaarikaid. Aus kaup.
Aravetes olema pidav pood on kas suletud (üks silmatud ehitis) või asjasse pühendamatule kättesaamatu. Kaubandusega on täna kehvasti.
Rada süveneb metsa ja, oh rõõmu, seal on igasse suunda hargnevad suusarajad kusjuures rajamärke ei ole iga hargnemise juurde jätkunud. Tõusud-langused on ca 45 kraadi. Leian laululava, mis on üks kuiv koht. Istun keset lava, söön küpsist. Väsinud. Tallad löövad tuld. Ei tea, kas seda annaks lõkkesüütamisel kuidagi ära kasutada.
Laululava kõrval suubub rada taas märga rohelusse. Kus on need paljureklaamitud lõpmatud kruusateed? Jõuan maanteeni ja ronin maanteekraavist välja, kui mööda sõidavad suured veoautod, tuues kaasa sellise veepilve, et hüppan kraavi tagasi. Kui olukord on rahunenud, vudin üle tee ja jätkan märja rohuga võitlemist elektriliini kaitsevööndis. Alles siis lastakse tee peale.
Siinkandis on vanad sildid, mis juhatavad marsruuti Aegviidu-Ähijärve, ja kilomeetrimärke enam pole.
Kurisool on suur laavu. Keegi on sinna jätnud kuuseokstest aseme ja tühja taarat. Istun laavus ja ootan, et ilm veidi taheneks. Raval ei ole katusega lauda. Arusaamatu, miks viljeletakse matkatee ääres ilma katusega laua või varjualuseta lõkkekohti.
Kruusatee kuni Ravani. Õhus hõljub küpseva vilja lõhn.
Ravale jõudmise ajaks hakkab ilm hõrenema. Järveäärne on täis tikitud kalamehi. Kolm noormeest jalgratastel, kes samuti ööbisid Matsimäel ja must ennist mööda sõitsid, on lõkkekohas ja juba jõudnud tule üles teha. Kolin esialgu puude varjualusesse ja käin ujumas. Bukletis reklaamitud tualett puudub. Rava tammik aga on olematu alusmetsaga park. Hiljem kipub päike välja tulema.
Jopepaanika on asendunud pangapaanikaga. Õnn on see, kui üks jama on läbi ja järgmine pole veel alanud (Liina Tennosaar).
Alguses on Seli raba. Laudtee asemel on lihtsalt lauad. Ikka ja jälle peab seisma jääma, et ringi vaadata ja kuulata. Seejärel on Kollassaare. Kedagi pole kodus. Joon kaevust vett ja võtan natuke kaasa. Midagi peab tegema ka. Korjan ära peotäie kommipabereid, mis vedelevad wc ukse ees. Pikk laudtee metsast välja. Linnud tõusevad nina alt lendu. Peab lausa korraks seisma jääma, et mitte neile pihta kõndida.
Simisalu loodusmaja ümbrus on inimtühi, õuel kaev. Natukese aja pärast on tee ääres veel üks kaev. Kuidagi palju veevõtuvõimalusi ühtäkki.
Tammsaare majamuuseumi juures olev toidutare-nimeline asutus on väljasurnud. Nool näitab kohvikut muuseumis, kuid valge pearätiga tüdruk teatab, et süüa küll ei saa, aidast saab vist kohvi ja võibolla on ka üks šokolaad. Uurin, kus ait on, ja ta lippab võtme järele. Ongi üks šokolaad ja kaks pakki vahvleid. Piirdun kohviga. Tüdruk paneb ukse lukku tagasi ja lahkub, saatjaks kass, saba püsti nagu antenn, jättes mind kohvitopsiga aidatrepile konutama ja vaatama, kuidas suur imesinine pilv lähemale liigub. Pärast tuleb kass tagasi ja ronib mulle urisedes sülle. Olin oma tänase lõunalootuse rajanud sellele asutusele siin, uskudes plaanide tegemise aegset kodulehte, aga piirdun nüüd ikka vinnutatud liha ja müslibatooniga.
Kodru raba on seekord pilvine ja tuuline. Järva-Madise kirikaias on mälestusmärk Vabadussõjas langenuile. Kes enne langemist tapsid neid ja kelle tapsid need, kelle auks paneb samasuguseid sambaid püsti mõni teine rahvas. Ja me austame teineteise langenuid. Nii me ju lahendame oma probleeme. Sõda on ikka kõige idiootsem asi, mille inimkond on välja mõelnud. Kusjuures ei saa ka öelda, et ma ei mängi, jätke mind sellest välja. Kui sa just Šveits ei ole.
Pilved lähevad ees ära Aravetele. Hommikust peale tiirleb vihmapilvi, aga need vajuvad ikka ja jälle kuhugi ära. Kui lahkuma sätin, lööb kirikukell mulle kaks korda järgi ja näen päikest.
Järva-Madise ja Aravete vahel on ad hoc teetööd, autod seisavad ja ootavad, mina jalutan vabalt teetöömasinate vahelt läbi. Jalakäija saab kiiremini kui auto, hee. Lisaks ei keeruta keegi tolmu üles. Vahetult enne Aravetet hakkab sadama.
Rada lõikab maanteest otsemat teed pidi, mis on põhimõtteliselt kena, ainult et märgistus lõpeb ilma mingi selgituseta taluõuel, mille juures silt "kuri koer". Omanikku ega koera pole näha ja rada tundub kulgevat läbi lehmakopli. Ei tea, mis oli tegijate taotlus, aga tulemuseks on, et tatsan mööda õue edasi-tagasi, püüdes aru saada, kas on mingi tee koplist mööda või tuleb sealt läbi minna. Noorlehmad tulevad vaatama, mida ma seal asjatan. Paistab läbi-kopli-variandi moodi, seega elektrikarjuste alt läbi ja teisele poole võpsikusse. Veidi aja pärast ilmub ka jalgrada, mis möödub bukletis mainitud ja sildistatud hiidkivist nimega Eeva. Äsjase sekelduse heastamiseks pakutakse raja ääres vaarikaid. Aus kaup.
Aravetes olema pidav pood on kas suletud (üks silmatud ehitis) või asjasse pühendamatule kättesaamatu. Kaubandusega on täna kehvasti.
Rada süveneb metsa ja, oh rõõmu, seal on igasse suunda hargnevad suusarajad kusjuures rajamärke ei ole iga hargnemise juurde jätkunud. Tõusud-langused on ca 45 kraadi. Leian laululava, mis on üks kuiv koht. Istun keset lava, söön küpsist. Väsinud. Tallad löövad tuld. Ei tea, kas seda annaks lõkkesüütamisel kuidagi ära kasutada.
Laululava kõrval suubub rada taas märga rohelusse. Kus on need paljureklaamitud lõpmatud kruusateed? Jõuan maanteeni ja ronin maanteekraavist välja, kui mööda sõidavad suured veoautod, tuues kaasa sellise veepilve, et hüppan kraavi tagasi. Kui olukord on rahunenud, vudin üle tee ja jätkan märja rohuga võitlemist elektriliini kaitsevööndis. Alles siis lastakse tee peale.
Siinkandis on vanad sildid, mis juhatavad marsruuti Aegviidu-Ähijärve, ja kilomeetrimärke enam pole.
Kurisool on suur laavu. Keegi on sinna jätnud kuuseokstest aseme ja tühja taarat. Istun laavus ja ootan, et ilm veidi taheneks. Raval ei ole katusega lauda. Arusaamatu, miks viljeletakse matkatee ääres ilma katusega laua või varjualuseta lõkkekohti.
Kruusatee kuni Ravani. Õhus hõljub küpseva vilja lõhn.
Ravale jõudmise ajaks hakkab ilm hõrenema. Järveäärne on täis tikitud kalamehi. Kolm noormeest jalgratastel, kes samuti ööbisid Matsimäel ja must ennist mööda sõitsid, on lõkkekohas ja juba jõudnud tule üles teha. Kolin esialgu puude varjualusesse ja käin ujumas. Bukletis reklaamitud tualett puudub. Rava tammik aga on olematu alusmetsaga park. Hiljem kipub päike välja tulema.
Jopepaanika on asendunud pangapaanikaga. Õnn on see, kui üks jama on läbi ja järgmine pole veel alanud (Liina Tennosaar).
need teed, kuis on nad kõvad kui keed... need rändaja eluhooned....ju lapsena kuulda tee juttu...oma laulu nii laulda hallil teel... kui polekski ilmas ruttuJah, just, mul kummitab ka osa aega see laul.
Kylliki, on Jul 23, 2015 at 09:59PM
nipitiri, on Jul 25, 2015 at 05:01PM
Lisa kommentaar