Allikate ja kogu karstiala rõskus on hommikuks päikese ette tõusnud.
See
allikateala tundub taas selline tore koht, kuhu peaks eraldi tulema, et
kõik allikad üle vaadata. Ilma suure kotita.
Kruus kuni Hundissaareni, algul kahel pool mets, siis ühel pool mets, teisel põld. Või heinamaa. Paar üksikut traktorit törtsutab põldudel.
Mööda sõitev särasilmne vanamees pakub küüti. Jään kõndimise juurde kindlaks.
Pikem paus Hundissaarel, mis pole kuigi maaliline koht raiesmiku veerel. Lõunapeatuseks käib küll ja telkides oleks plussiks, et see suhteliselt lage ala siin saab hommikul ja õhtul kauem päikest kui mõni rohkem puude varjus olev koht. Laotan telgi kuivama ja teen tuletõrje veevõtukohas hädapärase enesepesu.
Kõnnin läbi leviaugu, ühendust pole ka Hundissaarel. Tuleb välja, et see on nii hüljatud kant, et isegi EMT-d pole.
Edasi mets paremal, mets vasakul, keskel pikk sirge tee nagu joonlaud. Viib otse Saadjärveni nagu räägitakse.
Saabub info õhtuste pavlovate kohta ja pakkumus toas magada. Mõttel on jumet, saaks magada kodus kaks ööd järjest. Ja kuna mul puhkepäeva ei ole ette nähtud, siis saaks üksiti kõndida homme kerge kotiga. Vasak jalg ongi ennast juba üllatusest üles paistetanud.
Viimane ponnistus kruusasirget, siis ajan haukuma kõik Siimusti eeslinna koerad. Kaave jõgi, kust kavatsesin söögikeeduvett võtta, on veidi enne maanteed täitsa olemas ja näeb aktseptaabel välja. Lisaks näitab GPS laagripaigast 300-400 meetri kaugusel tehisjärve.
Millegipärast arvasin, et Siimusti lõkkekoht on mingi kole koht. Aga on täitsa kena metsaalune suure kuklasepesaga. Ja paljude sääskedega. Neid toitlustan, kuni toimub ekipaaži "Toida jalutajat" üllatusväljasõit, mille käigus mitte toitu ei tooda minuni, vaid mind viiakse toiduni. Üldiselt vahet pole, kuidas mina ja toit kokku saame.
Mokkol on tavapärane paanika, aga süüa saab. Pesta ka. Ah kui hea on puhas olla. Riputan pooled asjad rõdule, ülejäänud rivistan laadima. Siis tuttu, homme tõotab tulla kena päev kodusel Vooremaal.
Kruus kuni Hundissaareni, algul kahel pool mets, siis ühel pool mets, teisel põld. Või heinamaa. Paar üksikut traktorit törtsutab põldudel.
Mööda sõitev särasilmne vanamees pakub küüti. Jään kõndimise juurde kindlaks.
Pikem paus Hundissaarel, mis pole kuigi maaliline koht raiesmiku veerel. Lõunapeatuseks käib küll ja telkides oleks plussiks, et see suhteliselt lage ala siin saab hommikul ja õhtul kauem päikest kui mõni rohkem puude varjus olev koht. Laotan telgi kuivama ja teen tuletõrje veevõtukohas hädapärase enesepesu.
Kõnnin läbi leviaugu, ühendust pole ka Hundissaarel. Tuleb välja, et see on nii hüljatud kant, et isegi EMT-d pole.
Edasi mets paremal, mets vasakul, keskel pikk sirge tee nagu joonlaud. Viib otse Saadjärveni nagu räägitakse.
Saabub info õhtuste pavlovate kohta ja pakkumus toas magada. Mõttel on jumet, saaks magada kodus kaks ööd järjest. Ja kuna mul puhkepäeva ei ole ette nähtud, siis saaks üksiti kõndida homme kerge kotiga. Vasak jalg ongi ennast juba üllatusest üles paistetanud.
Viimane ponnistus kruusasirget, siis ajan haukuma kõik Siimusti eeslinna koerad. Kaave jõgi, kust kavatsesin söögikeeduvett võtta, on veidi enne maanteed täitsa olemas ja näeb aktseptaabel välja. Lisaks näitab GPS laagripaigast 300-400 meetri kaugusel tehisjärve.
Millegipärast arvasin, et Siimusti lõkkekoht on mingi kole koht. Aga on täitsa kena metsaalune suure kuklasepesaga. Ja paljude sääskedega. Neid toitlustan, kuni toimub ekipaaži "Toida jalutajat" üllatusväljasõit, mille käigus mitte toitu ei tooda minuni, vaid mind viiakse toiduni. Üldiselt vahet pole, kuidas mina ja toit kokku saame.
Mokkol on tavapärane paanika, aga süüa saab. Pesta ka. Ah kui hea on puhas olla. Riputan pooled asjad rõdule, ülejäänud rivistan laadima. Siis tuttu, homme tõotab tulla kena päev kodusel Vooremaal.
Lisa kommentaar