Äike tuleb öösel. Nii soe on, et magamiskotti pole vaja pugedagi.
Hommikul
ikka veel tibutab. Püstkojas magavad lapsed, seega pean jääma lavale.
Performance'i teine osa "hommik" etendub tühjale saalile.
Jalgsirada läheb piki jõge just sellises märjas rohus nagu eeldasin. Peagi on püksisääred ja tossud märjad. Pidev üles-alla turnimine mööda järsku kaldanõlva. Kott jääb okstesse kinni. Korra kaotan ka raja käest. Tihnikus vilksatavad piiripostid, paaril korral möödun siltidest "Seis! Eesti piir", mis tekitavad küsimuse, kummas riigis ma õiguspoolest olen. Tagasi tuleb lüüa sääskede rünnakuid. Hakkab sadama ja juba niigi märgadele riietele peab vihmariided peale tõmbama. Sääsed saavad nüüd ainult sõrmi süüa. Kohas, kus matkarada kohalikult õpperajalt ära keerab, pageb mingi suur asi padinal Lätti. Mõne aja pärast hakkab päike puude vahelt piiluma. Teispool jõge seisavad Läti kuused, tilguvad ja vaikivad salapäraselt.
Kui ükskord tihnikust aasale jõuan, istun maha, söön pähkleid-rosinaid ja ropendan veidi. Pisut üle kolme kilomeetri läbimine võttis peaaegu kaks tundi.
Veidi maad edasi kulgeb rada läbi taluõue ja seal hakkab jälle sadama. Tõmbun kase varju vihmariideid selga panema ja saan sellega just ühele poole, kui ilmub peremees ja annab korralduse tuppa vihmavarju tulla. Toas serveeritakse aiast toodud piparmündist ja melissist teed, võileiba ja pirukaid ning mina nagu ahjualune pistan kõik nahka, ülejäägi võtan kaasa. Silver on asjapulk Eesti Looduskaitse Seltsis ja Kaitseliidus. Naabruses elavad Paul Mägi, Rene Eespere, Alar Sikk ja Georg Aher. Maainimesed. Saan ülevaate Paganamaa külahulludest ja võitlusest Peetri jõe kaitsealasse kavandatava kaevanduse vastu. Dolomiit on seal üleöö kõrge kvaliteedi omandanud. Rajalõiku, mille äsja läbisin, olevat põhjanud ka rajahooldaja, kellel mootorsaag kõige gravitatsiooni teed jõkke kippus minema. Käime sööme aias sõstraid, tikreid ja viinamarju, mille puhuks saan selga analooglaigulise kilejope. Tund ja rohkem aega veereb mõnusalt, vihm lõpeb peaaegu otsa ja vantsin rõõmsalt Silveri juhatuste järgi naabri tiigi tagant läbi. Naaber mind õnneks haavlipüssiga taga ajama ei tule, kuigi rada ta sealt teha ei lubanud.
Veel veidi märjas tihkes rohus. Vihm jääb järgi, aga sokid on läinud švammideks. Järgmise sabina möödumise ootan ära eramaale kena tiigi kaldale ehitatud varjualusega laua taga.
Kruusatee Metsavennani kulub üsna ruttu ja avab vaated ümbritsevatele küngastele, metsad ja põllud vaheldumas. Metsavennal satun kokku mehega, keda hiljem nimetatakse Meeliseks, kes uurib raja kohta ja näitab kätte suuna kraani ja poe poole. Poest saab lisaks jäätisele ka kohvi ja grillvorstikesi. Juhhei. Leti taga olev kena neiu hakkab uurima, mida ma teen ja kust tulen. Meiega liitub keegi kohalik meesterahvas ja nii lobiseme kuni poe sulgemiseni. Palju toredaid inimesi.
Lõunatippu viivad esiti pikad sirged kruusateed. Leian taas oma tavalise käimistempo, mis vahepealse leitsakuga kuhugi ära kadus. Ringi palju ei vaata, sest kogu aur läheb parmudega võitlemisele. Naha külast algab metsavaheline õpperada, mille kaugemas otsas on lõkkekoht. Koht on kena, onn, palju puid, onnis ja selle seintel puuklotse ja samblikke koos nimetustega. Sisenen naaberriiki, kus paistab katkine sild, millelt end vette kasta. Jõgi on kivine ja põlvini, aga eesmärk saab plädinal täidetud. Alles pärast näen, et meie poolt läheb rada palju mugavamalt jõeni. Kasutan päris kirvest, millel kiri "lõunatipu" ja mis läks vahepeal jalutama ja tuli kahe aasta pärast tagasi. Õhtusöögi juurde on pirukaid ja leiba. Mmm.
Jalgsirada läheb piki jõge just sellises märjas rohus nagu eeldasin. Peagi on püksisääred ja tossud märjad. Pidev üles-alla turnimine mööda järsku kaldanõlva. Kott jääb okstesse kinni. Korra kaotan ka raja käest. Tihnikus vilksatavad piiripostid, paaril korral möödun siltidest "Seis! Eesti piir", mis tekitavad küsimuse, kummas riigis ma õiguspoolest olen. Tagasi tuleb lüüa sääskede rünnakuid. Hakkab sadama ja juba niigi märgadele riietele peab vihmariided peale tõmbama. Sääsed saavad nüüd ainult sõrmi süüa. Kohas, kus matkarada kohalikult õpperajalt ära keerab, pageb mingi suur asi padinal Lätti. Mõne aja pärast hakkab päike puude vahelt piiluma. Teispool jõge seisavad Läti kuused, tilguvad ja vaikivad salapäraselt.
Kui ükskord tihnikust aasale jõuan, istun maha, söön pähkleid-rosinaid ja ropendan veidi. Pisut üle kolme kilomeetri läbimine võttis peaaegu kaks tundi.
Veidi maad edasi kulgeb rada läbi taluõue ja seal hakkab jälle sadama. Tõmbun kase varju vihmariideid selga panema ja saan sellega just ühele poole, kui ilmub peremees ja annab korralduse tuppa vihmavarju tulla. Toas serveeritakse aiast toodud piparmündist ja melissist teed, võileiba ja pirukaid ning mina nagu ahjualune pistan kõik nahka, ülejäägi võtan kaasa. Silver on asjapulk Eesti Looduskaitse Seltsis ja Kaitseliidus. Naabruses elavad Paul Mägi, Rene Eespere, Alar Sikk ja Georg Aher. Maainimesed. Saan ülevaate Paganamaa külahulludest ja võitlusest Peetri jõe kaitsealasse kavandatava kaevanduse vastu. Dolomiit on seal üleöö kõrge kvaliteedi omandanud. Rajalõiku, mille äsja läbisin, olevat põhjanud ka rajahooldaja, kellel mootorsaag kõige gravitatsiooni teed jõkke kippus minema. Käime sööme aias sõstraid, tikreid ja viinamarju, mille puhuks saan selga analooglaigulise kilejope. Tund ja rohkem aega veereb mõnusalt, vihm lõpeb peaaegu otsa ja vantsin rõõmsalt Silveri juhatuste järgi naabri tiigi tagant läbi. Naaber mind õnneks haavlipüssiga taga ajama ei tule, kuigi rada ta sealt teha ei lubanud.
Veel veidi märjas tihkes rohus. Vihm jääb järgi, aga sokid on läinud švammideks. Järgmise sabina möödumise ootan ära eramaale kena tiigi kaldale ehitatud varjualusega laua taga.
Kruusatee Metsavennani kulub üsna ruttu ja avab vaated ümbritsevatele küngastele, metsad ja põllud vaheldumas. Metsavennal satun kokku mehega, keda hiljem nimetatakse Meeliseks, kes uurib raja kohta ja näitab kätte suuna kraani ja poe poole. Poest saab lisaks jäätisele ka kohvi ja grillvorstikesi. Juhhei. Leti taga olev kena neiu hakkab uurima, mida ma teen ja kust tulen. Meiega liitub keegi kohalik meesterahvas ja nii lobiseme kuni poe sulgemiseni. Palju toredaid inimesi.
Lõunatippu viivad esiti pikad sirged kruusateed. Leian taas oma tavalise käimistempo, mis vahepealse leitsakuga kuhugi ära kadus. Ringi palju ei vaata, sest kogu aur läheb parmudega võitlemisele. Naha külast algab metsavaheline õpperada, mille kaugemas otsas on lõkkekoht. Koht on kena, onn, palju puid, onnis ja selle seintel puuklotse ja samblikke koos nimetustega. Sisenen naaberriiki, kus paistab katkine sild, millelt end vette kasta. Jõgi on kivine ja põlvini, aga eesmärk saab plädinal täidetud. Alles pärast näen, et meie poolt läheb rada palju mugavamalt jõeni. Kasutan päris kirvest, millel kiri "lõunatipu" ja mis läks vahepeal jalutama ja tuli kahe aasta pärast tagasi. Õhtusöögi juurde on pirukaid ja leiba. Mmm.
Lisa kommentaar