viimnepäev

Täna olen dilemma või õigemini trilemma ees: kas minna San Giorgiole ja Giudeccale, et vaadata kolme uhket Palladio kirikut ja niisama ringi uidata, minna Lidole rattaga sõitma ja tšillima või üritada teha mõlemat.
Ajapiiranguks on kohtumine Wagneriga. Kuna igal juhul tahan ronida San Giorgio kiriku kellatorni, sest Torcellol jäi see ju tegemata ja Püha Markuse jaoks pole mul seekord piisavalt kannatust, siis alustan San Giorgiost ja lasen ilmataadil teha otsuse. Taevas on üle keskmise tumedas pilves. Vihmaga on rattalaenutus kinni ja rannas ka muidugi jura.
San Giorgio kellatorn on sama kõrge kui üle Guidecca kanali paistev Püha Markuse oma. Vaade ülevalt on Veneetsiale ja laguuni saartele. Üles saab liftiga. Tornis kõõlumise ajal tuleb päike välja ja pilved vajuvad terra ferma poole ära. See otsustab asja, kuigi kiriku taga olev park kutsuv välja näeb. Selleks korraks on minu kirikute ja piiblistseenide limiit täis.
Selles kirikus on taaskord Tintoretto ja eriliselt võigas Kristus ristil. Altaril oleva kuju pea kohal on kolmnurk ja sammastel svastikaga meander.
Kiriku ees lööb laine laksudes trepist üles. Vesi on rahutu ja tundub, et on tõus.
Otse Lido vaporettopeatuse ees on rivis jalgrattad, mida saavad laenutada ainult kohalikud. Gruusia süsteem. Välismaalased saavad ratta nurga tagant (hotell Giardinetto kõrvalt). Mööda merepoolset tänavat Malamocco suunas sõites tuleb täisnurkse paremale suunduva kurvi peal ära tabada vasakul pisut kõrgemal olev jalgrattaraja algus. Kitsas betoontee kulgeb silmapiiri suunas, paremal lõhnab põõsas, vasakul mühavad lained, sisalikud põgenevad ratta eest ja päike paistab selle kõige peale.
Rand on ääristatud suurte valgete kivilahmakatega, millel on kalameeste varjualused. Natuke Malamoccost möödas, sean ennast ühes sisse. Mööda sedasama teed saab sõita kuni Lido otsani, maad ühest tipust teise on umbes 13 km ja mõlemas otsas majakas, aga pole mõtet rapsida. Teine kord. Nagu jäävad teiseks korraks ka Giudecca, jalutamine biennale pargis, trobikond muuseume ja muidugi basiilika. Ja aqua alta.
Peale mõne koeraga jalutaja ja rattaga sõitja pole näha mitte ühtegi inimest. Muidugi, nad tunglevad ju Markuse väljakul.
Lesin, vahin taevasse ja laintesse. Kuhugi pole kiiret, midagi ei pea tegema.
Enne poole viiest kohtumist kohaliku Wagneri seltsi esindajaga Wagneri siinsete eluruumide inspekteerimiseks tuleb igaks juhuks internetti kiigata. Linna keskel asuv suur raamatupood on kuhugi kadunud. Veneetsias lähevad majad aeg-ajalt teise koha peale või kaovad sootuks. Nagu tänavadki. Linn, mis tõuseb mudast nagu lootoslill.
Kodune internet ei tööta. Internet 2 ka ei tööta. Õnneks on olemas e-post mobiilis – Krõõp loeb mulle ette, et Robert ei saa organisatsioonilistel põhjustel täna ringkäiku korraldada, küll aga on see võimalik laupäeval. Siinäpä se. Viis tundi nagu maast leitud. Pole enam ühtegi ettekäänet suveniire mitte šopata. Otsin välja kõige kohalikumad kaupmehed.
Vaporettodes on huvitav jälgida turistide pildistamis- ja filmimismaaniat. Kas need suvaklõpsud, ise kohati ka üldse mujale vaadates, peavad esindama mäluabi või olema teistele näitamiseks? Võibolla salvestamispsühoosi tõttu ongi inimesed kaotanud oskuse kirjeldada. Piltilus.
Järjest kangekaelsemalt kõnetatakse mind itaalia keeles ja tänavakaupmehed ei pööra mulle tähelepanu. Turist, kes on maskeerunud kohalikuks. City of disguise.
Istun Florianis, nagu kästud. Ees sume Markuse väljak, vanamoodne serviis, nahast kattega miniatuursed toolid, kikilipsustatud noormehed valges. Muusikud mängivad pilli ja olen korraga kusagil 1930ndates. Aeg ja ruum on siin samavõrra painduvad. Kohvik avati esmakordselt 29. detsembril 1720, nagu võib lugeda koos kohviga lauda toodud kaardilt. Kõik, kes oma nime vähegi ajalukku maha on jätnud, on Veneetsias käies istunud Florianis. Mõte, et linn algas naeruväärselt kalli kokteiliga, las siis lõpeb naeruväärselt kalli capuccionoga, kaob kuhugi ära.
Kõrvaltänavas pistab keegi äkki nina ja käpad välja sentimeetrilaiusest vihmaäravooluaugust, piilub välja ja veendudes, et mu saapad on ohutud, ronib rott august välja ja siseneb ukse alt majja.
Täiesti juhuslikult netist leitud Interpretiani Veneziani osutub linna parimaks kammerorkestriks, mis enamus aega mööda maailma tiirutab ja vaid harva saab endale kodulinnas esinemise luksust lubada. Kontserdisaaliks muudetud kirik on puupüsti täis. Põhjusega. Kohustuslik on muidugi Vivaldi ja tema Aastaajad, lisanduseks Paganini ja Bach.
Eelmine
saared
Järgmine
öö

Lisa kommentaar

Email again: