Inimesed, kes said teada, et kavatsen jälle sõita Veneetsiasse,
reageerisid enamuses tõdemusega, et olen seal juba käinud.
Tõepoolest.
Enne ärasõitu sorteerisin oma vanu pilte, mida on umbes mustmiljon.
Eraldi kaust tuli tekitada Soomaa kohta, mida, nagu selgus, olen
erinevatel puhkudel külastanud 18 korda. Rattaga, kanuuga, jala,
kelguga. Kõige pikemalt olen järjest kohal püsinud neli päeva järjest.
Ilmselgelt on mul keeruline mõista, kuidas võib Veneetsia läbi käia
poole päevaga. Või nädalaga. Ja ilmselgelt on mul tõmme piklikult
asetatud vee suunas. Millegipärast ei ole keegi mulle järjekordse
Soomaale mineku puhul meelde tuletanud, et olen seal juba käinud.
Auto tuleb kohustuslikus korras koos lumekettidega. Ei kujuta küll ette, mida ma nendega siin peale peaksin hakkama, aga kuna Veneto maakonda jäävad ka Alpid (ja selleks ju turistid talvel siia tulevad), on kettide kaasasolek kohustuslik.
Juhtumisi sõidab ka Külli samal päeval Veneetsia suunas. Ühineme taksosõiduks. Siseneme lennujaama, laseme ennast läbi otsida, sööme võileiva, väljume tagasi algusse, võtame sularaha ja laseme ennast uuesti läbi otsida. Juhuks kui esimesel korral ei tehtud seda piisava põhjalikkusega. Kell neli hommikul lennujaamas kõõluda ei ole mõistlik.
Frankfurdis veetakse bussist lennukini kollane lint, et reisiseltskond ei tormaks hullunult mööda lennuvälja laiali.
Suhtun autorendifirmasse asjakohase umbusuga ja keeldun kõigist lisateenustest, eriti kui neid pakutakse päevahinna alusel ja ilma käibemaksu juurde arvutamata. „Fiat Punto või sarnane" osutub korralikus suuruses Audiks. Q3. Või midagi. Diisel. Automaatkastiga.
Kõigepealt poetan Külli raudteejaama. Teel lepime kokku, kummal pool on parem ja kummal pool vasak. Siis õpetan GPS-le, et jardide asemel tuleb kasutada meetreid.
Peatun Noales. Oli kunagi võimsuselt teine selle kandi linn Veneetsia järel. Lubatakse kirikuid, väljakuid ja kindlust keset vett. On aga turg, kus müüakse kala, puuvilju, juustu, dressipükse, kanakoibasid ja hekikääre. Kindlusevaremete ümber on kraav, kraavis luik. Kõrvaltänavas elumajade vahel seisab musta värvi inimene vihmavarjudega. Kohalikud vist ei luba tal oma turule tulla.
Edasi sõites löövad taamal helendama lumised mäed. Asolos on parkla ja mõned majad, aga kesklinn kuhugi kadunud. Ühtegi inimest ka pole. Leidub kaart ja selle abil lõpuks ka kesklinn. Või keskküla. Kitsad tänavad, mida mööda valgusfoor lubab sõita ainult ühes suunas korraga, lukus kirik, võlvkaared ja söögimaja, kus on kõik need inimesed ja saab lasagnat ja kohvi. Osad autod on nad kuidagi mööda treppe majade vahele tassinud. Või panevad nad neid siin kohapeal kokku. Ülalpool on näha kindlust. Tänaval kõndiv mees püüab mult itaalia keeles mingit informatsiooni saada, aga tagajärjetult. Vaatab ja imestab – turist! Kust see siia sai? Parklast väljudes lukustan auto esiti kahe tõkkepuu vahele, ülakorruse parkimisautomaat jagab arusaamatuid korraldusi ja ühe euro eest õnnestub auto lõpuks välja urkida.
Öömaja on kusagil 10 km kaugusel, Pagnanos. Turismitalu. Kõneldakse ainult itaalia keeli, hispaaniakeelsed numbrid lähevad hommikusöögikellaaja pähe kaubaks. Pakutakse teed. Kusagil kireb kukk.
Longin külla, pildistan kirikut lumise mäe taustal. Inimesi siin Itaalias eriti näha ei ole. Ainult autosid. Autod peamiselt seisavad kuskil või sõidavad pikas jonos. Eriti kui tahta kusagilt vasakule keerata.
Turismitalu suur hundikoer toob mulle miskise topsi. Mikrokoer klähvib niisama ja keerleb ringi. Toas on soojaks läinud, eesruumis praksub kamin. Kustun lõunauinakule, mis läheb pärast mõningast raamatulugemist üle ööuneks.
Eelmisel
korral ütles kohalik giid Arianna, et tema meelest on Veneetsia kõige
toredam jaanuaris. Eriti kui on aqua alta. Jaanuaris küll statistika
meelest ei ole kõrgvesi eriti tõenäoline (erinevalt Soomaast), aga seda
siiski võib juhtuda. Internet kirjeldas Veneetsiat jaanuaris nii: soojad
riided, kuum šokolaad, vähe turiste, udused tänavad, lumi langemas
Suurele Kanalile. Külm, aga maaliline. Koerakaka. Seda ei koristata
talvel kuigi usinalt. Peab jalge ette vaatama.
Esimesed viis
päeva on mõeldud kompenseerima eelmisel Itaalias-käigul luhtaläinud
väikelinnade külastamise päeva. Selline ohtrate viivistega
kompensatsioon.Auto tuleb kohustuslikus korras koos lumekettidega. Ei kujuta küll ette, mida ma nendega siin peale peaksin hakkama, aga kuna Veneto maakonda jäävad ka Alpid (ja selleks ju turistid talvel siia tulevad), on kettide kaasasolek kohustuslik.
Juhtumisi sõidab ka Külli samal päeval Veneetsia suunas. Ühineme taksosõiduks. Siseneme lennujaama, laseme ennast läbi otsida, sööme võileiva, väljume tagasi algusse, võtame sularaha ja laseme ennast uuesti läbi otsida. Juhuks kui esimesel korral ei tehtud seda piisava põhjalikkusega. Kell neli hommikul lennujaamas kõõluda ei ole mõistlik.
Frankfurdis veetakse bussist lennukini kollane lint, et reisiseltskond ei tormaks hullunult mööda lennuvälja laiali.
Suhtun autorendifirmasse asjakohase umbusuga ja keeldun kõigist lisateenustest, eriti kui neid pakutakse päevahinna alusel ja ilma käibemaksu juurde arvutamata. „Fiat Punto või sarnane" osutub korralikus suuruses Audiks. Q3. Või midagi. Diisel. Automaatkastiga.
Kõigepealt poetan Külli raudteejaama. Teel lepime kokku, kummal pool on parem ja kummal pool vasak. Siis õpetan GPS-le, et jardide asemel tuleb kasutada meetreid.
Peatun Noales. Oli kunagi võimsuselt teine selle kandi linn Veneetsia järel. Lubatakse kirikuid, väljakuid ja kindlust keset vett. On aga turg, kus müüakse kala, puuvilju, juustu, dressipükse, kanakoibasid ja hekikääre. Kindlusevaremete ümber on kraav, kraavis luik. Kõrvaltänavas elumajade vahel seisab musta värvi inimene vihmavarjudega. Kohalikud vist ei luba tal oma turule tulla.
Edasi sõites löövad taamal helendama lumised mäed. Asolos on parkla ja mõned majad, aga kesklinn kuhugi kadunud. Ühtegi inimest ka pole. Leidub kaart ja selle abil lõpuks ka kesklinn. Või keskküla. Kitsad tänavad, mida mööda valgusfoor lubab sõita ainult ühes suunas korraga, lukus kirik, võlvkaared ja söögimaja, kus on kõik need inimesed ja saab lasagnat ja kohvi. Osad autod on nad kuidagi mööda treppe majade vahele tassinud. Või panevad nad neid siin kohapeal kokku. Ülalpool on näha kindlust. Tänaval kõndiv mees püüab mult itaalia keeles mingit informatsiooni saada, aga tagajärjetult. Vaatab ja imestab – turist! Kust see siia sai? Parklast väljudes lukustan auto esiti kahe tõkkepuu vahele, ülakorruse parkimisautomaat jagab arusaamatuid korraldusi ja ühe euro eest õnnestub auto lõpuks välja urkida.
Öömaja on kusagil 10 km kaugusel, Pagnanos. Turismitalu. Kõneldakse ainult itaalia keeli, hispaaniakeelsed numbrid lähevad hommikusöögikellaaja pähe kaubaks. Pakutakse teed. Kusagil kireb kukk.
Longin külla, pildistan kirikut lumise mäe taustal. Inimesi siin Itaalias eriti näha ei ole. Ainult autosid. Autod peamiselt seisavad kuskil või sõidavad pikas jonos. Eriti kui tahta kusagilt vasakule keerata.
Turismitalu suur hundikoer toob mulle miskise topsi. Mikrokoer klähvib niisama ja keerleb ringi. Toas on soojaks läinud, eesruumis praksub kamin. Kustun lõunauinakule, mis läheb pärast mõningast raamatulugemist üle ööuneks.
Lisa kommentaar