Ilm on selge, taevas roosa ja sinine. Pärispererahvas on lagedale ilmunud ja lubab ilusat ilma kogu nädalavahetuseks.
Keelan
GPS-is tasulised teed ja kindlustan seega kogu päevaks tiirlemise
külades. Lame rohelus, kaugemal hõljuvad sudus sinised mäed. Maastikku
on tekkinud viinamarjaistandused ja kanalid. Jalgrattureid on palju, nii
asja pärast kui ka spordi pärast.
Sõidukiirus tuleb üldiselt valida tunde järgi. On küll märgid, mis tähistavad algavat 50 või 70 km/h sõitmise ala, aga pole aru saada, kus see ala lõpeb. Ülejäänud liiklejate kiirus märkidega kokku ei lähe ja GPSil on kõigest hoopis kolmas ettekujutus. Täna on erimeelsusi GPSiga eriti palju. Seade saab aru, et probleem on temas, ja vabandab ennast teatega, et kaart on 45 kuud vana ja teed muutuvad kiiresti, uuendagu ma tarkvara. Mnjah, sellest ma sain juba eile aru. Eriti tore on see, et autol on peal ka navi, aga selle kasutamine on blokeeritud. Muidu ei saaks ju GPS-seadet välja rentida.
Montagnanas on tuttav pilt – kindlusemüüriga ümbritsetud vanalinn, ümber kraav. Keset väljakut suur gooti kirik, sees Veronese altarimaal. Küljel oleva barokse kabeli ette on ehitatud papist grott koos jeesuslapse sündi kujutava stseeniga. Vanem turistidest paar on tulemusest umbes sama hämmastunud kui mina. Nad on ilmselt lisaks mulle ainsad piirkonnas viibivad turistid, kohtume veel vanalinna mööda tiirutades mitu korda. Kohalikud vanamehed oma sonide, tumedate raamidega prillide ja suurte ninadega mõjuvad nagu karikatuurid Itaalia filmidest.
Lõunad olen ajanud läbi võileiva või muu pisikese söögiga. Täna tuuakse kohvi kõrvale tikuvõileib. Võeh. Kui olen sellega ühele poole saanud, saabub siiski ka eksemplar, millest saab lausa kahe käega kinni võtta. Ju siis esimene oli isutekitaja.
Naaberlauas istub nutiperekond. Ema, isa ja laps – kõik süvenenud oma vidinatesse. Seepärast jäigi kohvikus nii vaikseks, kui laudkond prouasid lahkus. Ema näitab vahepeal miskit oma vidinast isale, poiss kargab ka uudishimulikult ligi, aga temast ei tehta eriti välja. Siis näitab poiss mänguskoori oma ekraanilt. Mhm, mühatavad vanemad. Ekraanile vaatamata.
Linn on ennast ammendanud. Võtan suuna öömajale, mis asub Badia Polesine nimelises kohas, täpset aadressi GPS ei tunne. Talu leidub keset välja. Toimub lõunasöök 20 inimesele. Saan toa, pass võetakse ära. Ilm on ilus, hulgun väljas. Kohalikud hulguvad ka. Vanemad inimesed tervitavad, nooremad mitte. Tara taga on loomi ja taral silt „Koerad hammustavad". Veidi edasi „Hobused hammustavad". Karm. Maja taga jõe ääres kulgeb kena jalutamisrada, kohalikud jalutavad koeri või üksteist või sõidavad jalgrattaga. Jalgrattaga oleks siin muidugi tore. Päike paistab selga ja palav hakkab. Seda ei olnud ette nähtud. Eemal hakkavad haukuma koerad ja miski silkab üle põldude. Sean ennast valmis ja jänes jooksebki otse kaadrisse. Koerad saabuvad klähvides ja lõõtsutades tükk aega hiljem, jäädes iga jänesehaagi juures järjest rohkem eesjooksjast maha.
Kui päikese loojudes tagasi laekun, sõidab lõunasöögiseltskond just minema ja mul õnnestub perenaiselt õhtusöök välja kaubelda.
Õhtusöök kulgeb kamina saatel saalis, mille seintel ripuvad erinevad põllutööriistad. Kodutehtud nuudlid, omaküpsetatud sai, röstitud siga, punane vein. Vein on Friulist. Perenaine räägib, et peab kohta juba 25 aastat ja oli esimene, kes siiakanti turismitalu rajas. Nüüd on juba vana ja tahaks seda maha müüa, aga pole ostjaid. Äkki ma tean kedagi, kes tahaks osta. Tuleb tunnistada, et ei tea.
Sõidukiirus tuleb üldiselt valida tunde järgi. On küll märgid, mis tähistavad algavat 50 või 70 km/h sõitmise ala, aga pole aru saada, kus see ala lõpeb. Ülejäänud liiklejate kiirus märkidega kokku ei lähe ja GPSil on kõigest hoopis kolmas ettekujutus. Täna on erimeelsusi GPSiga eriti palju. Seade saab aru, et probleem on temas, ja vabandab ennast teatega, et kaart on 45 kuud vana ja teed muutuvad kiiresti, uuendagu ma tarkvara. Mnjah, sellest ma sain juba eile aru. Eriti tore on see, et autol on peal ka navi, aga selle kasutamine on blokeeritud. Muidu ei saaks ju GPS-seadet välja rentida.
Montagnanas on tuttav pilt – kindlusemüüriga ümbritsetud vanalinn, ümber kraav. Keset väljakut suur gooti kirik, sees Veronese altarimaal. Küljel oleva barokse kabeli ette on ehitatud papist grott koos jeesuslapse sündi kujutava stseeniga. Vanem turistidest paar on tulemusest umbes sama hämmastunud kui mina. Nad on ilmselt lisaks mulle ainsad piirkonnas viibivad turistid, kohtume veel vanalinna mööda tiirutades mitu korda. Kohalikud vanamehed oma sonide, tumedate raamidega prillide ja suurte ninadega mõjuvad nagu karikatuurid Itaalia filmidest.
Lõunad olen ajanud läbi võileiva või muu pisikese söögiga. Täna tuuakse kohvi kõrvale tikuvõileib. Võeh. Kui olen sellega ühele poole saanud, saabub siiski ka eksemplar, millest saab lausa kahe käega kinni võtta. Ju siis esimene oli isutekitaja.
Naaberlauas istub nutiperekond. Ema, isa ja laps – kõik süvenenud oma vidinatesse. Seepärast jäigi kohvikus nii vaikseks, kui laudkond prouasid lahkus. Ema näitab vahepeal miskit oma vidinast isale, poiss kargab ka uudishimulikult ligi, aga temast ei tehta eriti välja. Siis näitab poiss mänguskoori oma ekraanilt. Mhm, mühatavad vanemad. Ekraanile vaatamata.
Linn on ennast ammendanud. Võtan suuna öömajale, mis asub Badia Polesine nimelises kohas, täpset aadressi GPS ei tunne. Talu leidub keset välja. Toimub lõunasöök 20 inimesele. Saan toa, pass võetakse ära. Ilm on ilus, hulgun väljas. Kohalikud hulguvad ka. Vanemad inimesed tervitavad, nooremad mitte. Tara taga on loomi ja taral silt „Koerad hammustavad". Veidi edasi „Hobused hammustavad". Karm. Maja taga jõe ääres kulgeb kena jalutamisrada, kohalikud jalutavad koeri või üksteist või sõidavad jalgrattaga. Jalgrattaga oleks siin muidugi tore. Päike paistab selga ja palav hakkab. Seda ei olnud ette nähtud. Eemal hakkavad haukuma koerad ja miski silkab üle põldude. Sean ennast valmis ja jänes jooksebki otse kaadrisse. Koerad saabuvad klähvides ja lõõtsutades tükk aega hiljem, jäädes iga jänesehaagi juures järjest rohkem eesjooksjast maha.
Kui päikese loojudes tagasi laekun, sõidab lõunasöögiseltskond just minema ja mul õnnestub perenaiselt õhtusöök välja kaubelda.
Õhtusöök kulgeb kamina saatel saalis, mille seintel ripuvad erinevad põllutööriistad. Kodutehtud nuudlid, omaküpsetatud sai, röstitud siga, punane vein. Vein on Friulist. Perenaine räägib, et peab kohta juba 25 aastat ja oli esimene, kes siiakanti turismitalu rajas. Nüüd on juba vana ja tahaks seda maha müüa, aga pole ostjaid. Äkki ma tean kedagi, kes tahaks osta. Tuleb tunnistada, et ei tea.
Lisa kommentaar