Soome on roheline.
Tamperes ilmub vastasistmele matsutav venelane. Üldse tuleb rahvast juurde. Magamisvagunid on täis.
Kell annab järjekindlalt tormihoiatust, sest õhurõhk langeb. Samas püsib taevas jätkuvalt sinine. Päike üritab loojuda, rong kihutab talle järele. Pimedaks seega ei lähe. Venelane pakub õuna (aga võibolla on ta hoopis grusiin, sest venekeelse raamatu, mida ta loeb, autor on gruusiapärase nimega).
Hommikul sujub asi plaanipäraselt. Buss Rovaniemist Ivalosse väljub tõesti 30 minutit pärast rongi saabumist. Buss on täis, kõik sõidavad Sodankylla filmifestivalile. Pärast Sodankylät jääb bussi alles ainult paar inimest.
Bussijuht on hoolitsev. Algatuseks keerame tagasi, et viia jõuluvanakülla neiu, kes kas unustas õiges kohas maha minna või tuli talle liiga hilja mõte jõulavana vaatama minna. Juht kahjatseb, et bussis on pisut palav ja tuletab meelde, et saab sättida pea kohal asuvat puhujat ja kruttida kardinaid allapoole. Peatustes ütleb täpselt, mitu minutit seal seisame ja kas jõuab kohvi jooma minna. Ja Ivalos vaatab, et kõik jõuaks oma jätkubussi peale. Mul on kaks ja pool tundi aega. Panen koti pakihoidu ja lähen uitama. Kui päike välja tuleb, on palav, kui päikese ette veereb pilv, on jahe. Järjekordne pilv saabub hiiglasuure kala pildistamise ajaks ja mööduv meeskodanik elab kohe toimuvale kaasa. Murmanskisse on 303 km, mistõttu kohtab venekeelseid silte.
Leian söö-palju-tahad-söögikoha. Puust kopsikud, millega oleks hea ojast juua, maksavad siin 3-4 korda rohkem kui Rovaniemis. Aga on ilusamad.
Olen linna ammendanud, aga tund on veel aega. Maandun bussijaama taga paadisillal. Saabub mees oma paati üle vaatama ja palub siis abi. Kas mul on kümme minutit? On ikka. Abi sisu jääb mulle pisut arusaamatuks, aga see seisneb paadininas istumises, kuniks mees teeb tiiru mööda jõge edasi ja tagasi. Oh, pole tänu väärt. Jää läks jõelt kuu aega tagasi.
Lunastan koti pakihoiust ja sätin ennast postamendile bussi ootama. Üks vanatädi tatsab lähemale ja teeb juttu. Miks küll on inimene nii ehitatud, et ta ei saa pilve peal istuda? Tõesti, lähenevad tumesinised pilved.
Kui bussi istume, langevad esimesed piisad. Läheb korralikuks äikeseks, magan enamuse ajast ega vaeva ennast muretsemisega, kuidas ma mööda rada Norra poole hakkan ujuma. Bussijuht kvalifitseerub poolel teel postiljoniks ja viskab bussiuksest kirju ja lehti postkastidesse. Sevettijärvisse jõudmise ajaks on tagapool sinist taevast ja vihma ainult tibutab. Et tumestada minu rõõmu, on bussi pakiruumi põrandal mõnevõrra vett ja jope ja koti üks serv korralikult märjad. Mulle juhatatakse kätte suund muuseumini, sest minu andmetel algab matkarada sealt. Ongi nii. Pakin ennast ja koti igaks juhuks vihmakindlalt ja harutan mõne aja pärast jälle lahti. Piirdun bahillidega.
Läkski ainult 24 tundi Helsingist Sevettijärvile jõudmiseks.
Esimesed kolm kilomeetrit kulgevad võserikus, siis mõnda aega mööda kruusateed. Siis on rajahämming, sest punased pilpad lähevad võssa tagasi pisut varem kui kaardi järgi peaks. Pealegi tõkestab seal rada põdratara. Kaardi järgi peaks see rada mõne aja pärast lihtsalt ära lõppema. Lähen kaarti uskudes edasi. Kruusateelt pöörab veidi aja pärast paremale rada, mis on kaardil tähistatud kui mootorsaanirada. Tegelikult vist ei ole, vähemalt pole seal saanidele mõeldud rajamärke. Aga on kivine laiem tee, võibolla see ongi kunagine kaubatee. Maastik langeb kaardiga kokku ja jõuame ka kompassidega üksteisemõistmiseni. On pilvine, kuid ei saja. Siin-seal väiksed veesilmad, mõni koht on soine, siis jälle kivikülv. Sidistavad linnud, puud on kevadised ja rajal ohtralt kitsepabulaid. Mõni kilomeeter enne Opukasjärvit kohtun taas tähistatud rajaga. Olen kõndinud pisut pikemalt kui õiget rada pidi, aga ilmselt sama kiiresti, sest pole pidanud mätastel turnima. Opukasjärvi ääres on autiotupa, millele olen oma ööbimise lootused rajanud. Kohale jõudes olen päris läbi.
Kõndimise algus ca 18:30, kohal 23:15, läbitud 14,8 km, keskmine kiirus 4,1 km/h.
Autiotoas pole kedagi. Sel aastal pole ka palju veel käidud, aga viimane külaline lahkus täna hommikul. Soome matkaradadel on selline süsteem, et majakestes on soovitatav ennast päevikusse sisse kanda, et juhuks kui matkaja peaks kaduma minema, oleks teada, millisest rajalõigust otsima hakata. Toon järvest vett, lõhun pisut kaminapuid. Riputan toa täis märgi riideid (kuigi ma vihma kätte ju ei jäänud). Keedan toas gaasipliidil vett ja omale süüa, hoolimata kargeks muutunud õhust teen väikse pesu järves. Mnjaa, RMK-l on arenemisruumi. Lisaks muule kuulub majapidamise varustuse hulka Saaremaa viina pudelisse pakendatud nõudepesuvahend. Väljas on täiesti valge. Sääski pole näha. Võpsikus pole paraku internetti.
Kell annab järjekindlalt tormihoiatust, sest õhurõhk langeb. Samas püsib taevas jätkuvalt sinine. Päike üritab loojuda, rong kihutab talle järele. Pimedaks seega ei lähe. Venelane pakub õuna (aga võibolla on ta hoopis grusiin, sest venekeelse raamatu, mida ta loeb, autor on gruusiapärase nimega).
Hommikul sujub asi plaanipäraselt. Buss Rovaniemist Ivalosse väljub tõesti 30 minutit pärast rongi saabumist. Buss on täis, kõik sõidavad Sodankylla filmifestivalile. Pärast Sodankylät jääb bussi alles ainult paar inimest.
Bussijuht on hoolitsev. Algatuseks keerame tagasi, et viia jõuluvanakülla neiu, kes kas unustas õiges kohas maha minna või tuli talle liiga hilja mõte jõulavana vaatama minna. Juht kahjatseb, et bussis on pisut palav ja tuletab meelde, et saab sättida pea kohal asuvat puhujat ja kruttida kardinaid allapoole. Peatustes ütleb täpselt, mitu minutit seal seisame ja kas jõuab kohvi jooma minna. Ja Ivalos vaatab, et kõik jõuaks oma jätkubussi peale. Mul on kaks ja pool tundi aega. Panen koti pakihoidu ja lähen uitama. Kui päike välja tuleb, on palav, kui päikese ette veereb pilv, on jahe. Järjekordne pilv saabub hiiglasuure kala pildistamise ajaks ja mööduv meeskodanik elab kohe toimuvale kaasa. Murmanskisse on 303 km, mistõttu kohtab venekeelseid silte.
Leian söö-palju-tahad-söögikoha. Puust kopsikud, millega oleks hea ojast juua, maksavad siin 3-4 korda rohkem kui Rovaniemis. Aga on ilusamad.
Olen linna ammendanud, aga tund on veel aega. Maandun bussijaama taga paadisillal. Saabub mees oma paati üle vaatama ja palub siis abi. Kas mul on kümme minutit? On ikka. Abi sisu jääb mulle pisut arusaamatuks, aga see seisneb paadininas istumises, kuniks mees teeb tiiru mööda jõge edasi ja tagasi. Oh, pole tänu väärt. Jää läks jõelt kuu aega tagasi.
Lunastan koti pakihoiust ja sätin ennast postamendile bussi ootama. Üks vanatädi tatsab lähemale ja teeb juttu. Miks küll on inimene nii ehitatud, et ta ei saa pilve peal istuda? Tõesti, lähenevad tumesinised pilved.
Kui bussi istume, langevad esimesed piisad. Läheb korralikuks äikeseks, magan enamuse ajast ega vaeva ennast muretsemisega, kuidas ma mööda rada Norra poole hakkan ujuma. Bussijuht kvalifitseerub poolel teel postiljoniks ja viskab bussiuksest kirju ja lehti postkastidesse. Sevettijärvisse jõudmise ajaks on tagapool sinist taevast ja vihma ainult tibutab. Et tumestada minu rõõmu, on bussi pakiruumi põrandal mõnevõrra vett ja jope ja koti üks serv korralikult märjad. Mulle juhatatakse kätte suund muuseumini, sest minu andmetel algab matkarada sealt. Ongi nii. Pakin ennast ja koti igaks juhuks vihmakindlalt ja harutan mõne aja pärast jälle lahti. Piirdun bahillidega.
Läkski ainult 24 tundi Helsingist Sevettijärvile jõudmiseks.
Esimesed kolm kilomeetrit kulgevad võserikus, siis mõnda aega mööda kruusateed. Siis on rajahämming, sest punased pilpad lähevad võssa tagasi pisut varem kui kaardi järgi peaks. Pealegi tõkestab seal rada põdratara. Kaardi järgi peaks see rada mõne aja pärast lihtsalt ära lõppema. Lähen kaarti uskudes edasi. Kruusateelt pöörab veidi aja pärast paremale rada, mis on kaardil tähistatud kui mootorsaanirada. Tegelikult vist ei ole, vähemalt pole seal saanidele mõeldud rajamärke. Aga on kivine laiem tee, võibolla see ongi kunagine kaubatee. Maastik langeb kaardiga kokku ja jõuame ka kompassidega üksteisemõistmiseni. On pilvine, kuid ei saja. Siin-seal väiksed veesilmad, mõni koht on soine, siis jälle kivikülv. Sidistavad linnud, puud on kevadised ja rajal ohtralt kitsepabulaid. Mõni kilomeeter enne Opukasjärvit kohtun taas tähistatud rajaga. Olen kõndinud pisut pikemalt kui õiget rada pidi, aga ilmselt sama kiiresti, sest pole pidanud mätastel turnima. Opukasjärvi ääres on autiotupa, millele olen oma ööbimise lootused rajanud. Kohale jõudes olen päris läbi.
Kõndimise algus ca 18:30, kohal 23:15, läbitud 14,8 km, keskmine kiirus 4,1 km/h.
Autiotoas pole kedagi. Sel aastal pole ka palju veel käidud, aga viimane külaline lahkus täna hommikul. Soome matkaradadel on selline süsteem, et majakestes on soovitatav ennast päevikusse sisse kanda, et juhuks kui matkaja peaks kaduma minema, oleks teada, millisest rajalõigust otsima hakata. Toon järvest vett, lõhun pisut kaminapuid. Riputan toa täis märgi riideid (kuigi ma vihma kätte ju ei jäänud). Keedan toas gaasipliidil vett ja omale süüa, hoolimata kargeks muutunud õhust teen väikse pesu järves. Mnjaa, RMK-l on arenemisruumi. Lisaks muule kuulub majapidamise varustuse hulka Saaremaa viina pudelisse pakendatud nõudepesuvahend. Väljas on täiesti valge. Sääski pole näha. Võpsikus pole paraku internetti.
Lisa kommentaar