Emajõe Suursoos

Emajõe Suursoo on minu jaoks pea avastamata kant.
Läheneme Ahunapalu poolt ja läheme kõigepealt vaatama Apna jõe ületust. Veidi enne jõge, Kalli jõe sõlmekujulise looke juures on tõkkepuu ja auto jääb selle taha. Ega sealt sillast vist väga ei tahaks üle sõita ka. Las kohalikud sõidavad. Jõgi on lai, panoraami servades tiirutab vihm ja pilved võtavad dramaatilisi poose. Ennist Ahunapalu keskuses nähtud kaart ütleb siitkaudu minevat matkarada Meerapallu ja pärast teist kaudu tagasi. Läheb plaani.
Sild ja jõgi vaadatud, longime tagasi ja võtame teise teeharu Tasa suunas. Enne sihtpunkti lendab tee kõrval kirju lind ja istub kasele. Vaenukägu! Ma pole teda kunagi oma silmaga näinud. Kägu poseerib päris viisakalt, ainult nokaots jääb puutüve varju.
Tee lõpus on talu ja enne seda eramaa. Ega me kedagi pahandada ei taha, aga enne silti pole autot ka kuhugi panna. Paneme sildi juurde ja loodame, et keegi ei pahanda. Igaks juhuks paneme esiklaasile visiitkaardi, mis pole küll meie oma, aga ühtki kirjapulka oma telefoninumbri kirjutamiseks pole kaasa. Vast ajab asja ära.
Siit näitab kaart üle raba minevat kraavi. Tahame näha, kas kraav on laevatatav. Kraave on lausa kaks, teine teisel pool jalgrada. Kohati on laevatatav, kohati on võsa. Mnjaa. Kosta on tikutajat ja kägu. Tikutaja vuhistab ja piiksub, kägu kukub.
Kiikame talu juurde. On kena jõekäär, mis kraavi suundub, veidi viltune saun, roosa maja ja silt purõja pini kohta. Ei kedagi, kelle käest küsida, kas siin tohiks veest välja tulla. Millalgi.
Edasi Pähnassaarele. Põrkame enam-vähem kohe kokku põdraga. Tema ehmatab, meie ka veidi. Rabasaared olid kunagi pelgupaikadeks inimestele, nüüd harvesteride eest põgenenud puudele. Või noh. Keegi on siit sõitnud, raiesmikule. Puud pole siia tulles taibanud enda järelt silda põletada. Uputada. Kännud juba seenetavad, aga ritta istutatud kuused on veel väga pisikesed. Pärast raiesmikku kaovad rattaroopad ja selle asemel on vesine kaasik, ämmatoss ja karusitt jõhvikatega. Üle raba paistavad teised saared, millele päike vahelduvalt peale paistab ja ei paista. Käblik. Salu-lehelind. Mets-lehelind. Silk-solk-lind. Ühesõnaga kõik lehelinnud, keda ma tunnen. Metsvint muidugi. Kimalane. Lõpuks hakkab vihma sadama. Keset saart on heinamaa ja Kalle leiab sipelgapaja. Kui teise serva jõuame, klaarub sobiv ilm võileiva- ja teepausiks. Idüllilised varjud, valguslaigud ja helid. Eemal paistavad teised saared ja nende taga vihm. Tagasiteel leiame sõidetud raja täies pikkuses üles.
Vaatame veel läbi Jõmmsoo minevat kraavi teisest otsast, Ahja jõe poolt. Siin on vett rohkem ja on ka kolm kalameest.
Eelmine
Ohepalu, Udriku laugastik
Järgmine
karuonnis

Lisa kommentaar

Email again: