uuesti Emajõe Suursoos

Mudatee Ahja jõe äärde Kikassaarde on veel vesisem kui maastikuluure aegu.
Meil on õnneks nüüd maastur. Pilved hakkavad hajuma, tuul on mõõdukas. 10:08 lükkame täislastis kanuu vette. Kaldad on täis videovalvet. Iga mõnesaja meetri tagant roigastest kaadervärk värviliste lippudega. Jõgi muidu lai ja rahulik. 
Jõeristis osutavad sildid Võrtsjärve ja Peipsi suunas. Keerame Emajõge pidi pärivoolu. Sõudmine nõuab vaeva, sest tuul on vastu. Vool pole ka abiks, sest Emajõel on Eesti jõgedest kõige väiksem lang. Leiame veidi aja pärast roikalao juurest maabumiskoha ja teeme kohvipausi. Jõeliiklus on ärganud. Mööda kihutavad kaatrid, mootorpaadid ja katamaraanid. Põõsastes on väikest lehelindu ja karmiinleevikest, paiguti tõuseb lendu hõbehaigrut. Jätkub võitlus tuulega.
Kuna kell on vähe, peame plaani minna Praaga küla vaatama, aga kui Otisaare tühi ja päikeseline laavu nähtavale ilmub, jääme sinna pikemata paigale ja viskame sillale siruli. Tukume, loeme, sööme. Mis siin muud ikka teha. Linavästrik hoiab meil laavu katuselt silma peal ja suitsupääsukesed sähvivad pea kohal, ajuti kostab tikutajat.
Teen uurimisretke ümbruskonnas. Kemmergut pole. Telkida saab õnneks laavus, sest kanuusadamas on ainult paar ruutmeetrit kuiva maad. Ülejäänu on vee all, kõrvenõgesed ja pajud kasvavad sellest püüdlikult välja. Tihnik vaheldub mättaste lagendikega, kus keskmist kasvu pruunid konnad mu kummikute eest põgenevad. Leian võsast oranži rööviku ja Salvesti purgi.
Sillal kõõlumise ja liikluse jälgimise ajal peatub meie ees jõeristis kaater ja pärib Kalli jõe sügavuse järele. Julgustame teda edasi sõitma, lootes aakrikule.
Enne päikeseloojangut vudib onni kõrval kasvava põõsa oksa pidi alla väike loom, hüppab vette, ujub järgmise põõsani ja kaob sellesse. Ilmselt kärp. Sääsed, keda stardipaigas oli hulganisti, pole siia jõudnud. Terve öö käristab pea kohal mingi lind, kes hommikul määratakse kõrkja-roolinnuks.
Hommikul istungi sillal keset kõrkja-roolindude koori, kuigi Siuts pakub tema asemel järjekindlalt kõiksugu muid linde, näiteks kodukakku. Eemalt kostab kägu ja tikutaja vuhinat, samuti väike-lehelindu ja soo-roolindu. Liuskurid sebivad mööda vett. Tuul on öösel vaikseks jäänud, aga hakkab juba jälle hoogu üles võtma. Metsvint tuleb peaaegu pea kohale laulma.
Jätkame mööda Kalli jõge, kus on mõnevõrra vaiksem kui Emajõel. Satume liiga lähedale naerukajakate või väikekajakate pesitsuskolooniale ja teeme kärmelt sääred. Kalda lähedal kasvavad allvee-ananassid, mis ilmselt on küll lahnarohi. Mööda sähvivad randtiirud.
Võimaluse avanedes piilume Peipsile. Sealt vaatavad vastu lained ja roostik. Veel mõlaliigutamist sulnis päikesepaistes ja ees avaneb lagedam veteväli. Selle servas peaks olema kontrollimata kraav soo suunas. Kraavi kõrval on eravalduse sildiga maja koos noormehega, kes reklaamib kraavi kopratammide arvuga saja meetri kohta. Ta küll ei tea, kui koprased on meie tavalised mõlaharjutused, aga kuna soo peal pidavat vesi üldse kraavist kaduma, on seal kindlasti väga ebamugav kanuutada. Suundume edasi Kalli järve poole, aga enne teeme väikese peatuse teises eravalduses ja kuritarvitame piknikuks parvemaja. Einestame seltsis suitsupääsukestega ja jääme ka kaamerasse, kui see peaks töötama. Alles pärast leiame sildi selle kohta, et pardaletulekuks loa küsimiseks tuleb helistada numbril. Mul on õnneks telefon tühi ja ka Kalle ei näe põhjust enam helistada.
Põrutame hüvas pärituules õkva üle Kalli järve, loovime mööda Leego järvele suunduvast avausest ja valime Tasale suunduva kraavi, mis esialgsest sirgeselgusest hoolimata on pärastpoole väga kena. Maastikuluure on ennast õigustanud, navigeerime täpselt tiigi nurga taha, kus on hea kanuu veest välja tõmmata. Roosa maja juures oli kraavist vaadates küll autot näha, aga väraval on ka purõja pini silt ja pole selge, kas tiik ja roosa maja on omavahel seotud. Seega pole kelleltki küsida, kas tohtisime seal veest välja tulla ja kanuu murule parkida.
Auto on nüüd umbes viie kilomeetri kaugusel teisel pool sood. Võtame kaasa autovõtmed, kaamerad ja veekindlad kotid mõningate riietusesemetega. Üle soo minev rada on pisut tihe ja kraav jätkuvalt kanuutamiseks liig karvane. Sääski on. Läbi tihniku pugedes näeme kaht karukakat, ühte suurt koprakuhilat ja mitut lindu lendu tõusmas. Kalle saab pihta silmatorkava oksaga. Lõpuks paistab auto, ainult et meid ja autot lahutab umbes sada meetrit Ahja jõge. Selle peale on mõeldud. Kalipsod lähevad selga ja riided kotti. Ujumine on päris mõnus, ainult sõrmed hakkavad külmetama. Kui oleme taas riietunud, avastame põõsast kalameeste paadi. Ju läksid õlut tooma või midagi. Loodame, et ei pea pikalt kitsal mudasel teel neist mööduma. Või siiski, poolel maal paistab ees teel inimesi. Nad on parkinud oma Passati ilusti kraavi. Avame akna, et pärida, kas abi vaja, aga enne kui jõuame midagi küsida, nõutakse juba tuld. Tuld pole. Noormehe kõrval on reibas prillidega vanamees, üks silm tihkelt kinni plaasterdatud. Jääb segaseks, kas plaasterdamine toimus kraavi parkimise tõttu või oli seadistus juba kodust lahkudes selline. Vanamees muretseb, et sääsed tulevad meile autosse. Neid tuleb tõesti terve pilv. Eemal telefoniga rääkiv mees kutsuvat juba abi ja meie möödudes kurdab, et poiss uputas auto ära. Vastu rehvi toetub õllepudel. Üksiti jäi neil nägemata etendus, kuidas tulid võsast kaks inimest, võtsid end paljaks, ujusid üle jõe ja võtsid uuesti paljaks. 
Kanuu on alles ja püssimehi ega kurja koera pole tulnud. Tassime kraami autosse, tõstame kanuu katusele ja sõidame Mokkole sauna.
Eelmine
karuonnis
Järgmine
Kurtna järvistu 42

Lisa kommentaar

Email again: