klots Ayutthayas

Sama müstiliselt kaob ööga majutusasutuse antud ümbruskonna kaart, millele olen väljavalitud vaatamisväärsused peale märkinud. Kindlasti kratt.
Süüa antakse poole kaheksast. Räägime kõik jutud ära, võtame jalgrattad ja ründame objektile. Õnneks on pilves ja hommikul isegi kergelt jahe.
Ayutthaya asutati 14. sajandi keskel ja see olevat aastal 1700 olnud maailma suurim linn. Kestis kuni aastani 1767, mil bamarid selle maha lammutasid. Täna on peamiseks tõmbenumbriks erinevas lagunemisjärgus templid ja stuupad. Olen välja valinud kaks populaarset ja viis vähem populaarset. Populaarsetes maksab pilet turistile 50 bahti, vähem populaarsetes 20 bahti ja kahes kohas ei ole üldse turisti pärast nii palju pingutatud, et piletimüüki sisse seada. Wat Mahathat on kuulus puujuurtesse kasvanud Buddha pea tõttu. Wat Chaiwatthanaram on lihtsalt suur. Müürid on lontis, tornid viltu ja endlikeppidega turiste igal sammul. Mingi värk on peadega, enamus kujusid on pea kaotanud. Wat Thammikarat on väidetavalt vanim templijäänus. See on täis kukkesid. Me ei oska kukkedest esialgu midagi arvata. Pärast internet ütleb, et legendi järgi sai Ayutthaya pärast pantvangis olnud printsi kukevõitlust Birma diktaadi alt vabaks. Kukkesid leidub hiljem veel mitmel pool. Wat Na Phra Men olevat ainus tempel, mis bamarite külaskäigust püsti jäi. Ilusti restaureeritud. Objektil on punases kampsunis koer. Vahepeal on üks suur lösutav Buddha ja pärast riisihunnikut sõidame pikalt teisel pool jõge, kus liiklust vähem ja õhk puhas. Lubatakse templit väikese aiaga. Aed on olemas, torni sees võbelevad lambid, laes piiksuvad nahkhiired ja põrand täis taldade külge kleepuvat hiiresõnnikut. Seinaorvadest vaatavad välja pisikesed mänguasjad. Wat Phutthaisawan oli selle kena koha nimi. Viimane objekt, Wat Suwan Dararam on eriti pika sõidu kaugusel ja paistab silma seinamaalingutega. Täistööpäev.
Tai on asfalteeritud ja puhtaks pestud Laos.