Hommikul on valida kas praam 6:30 või 8:50. Vastavalt kas kaks või kuus
tundi Sottungal.
Võtan teise variandi, vahet pole, kus lebotada, aga
hommikul võiks ikka magada pisut.
Praam jõuan kohale pooletunnise hilinemisega. Tuul on jahe, kuigi päike paistab.
Vaatan kiriku juurde. See pärineb aastast 1728, on pühendatud Maarja Magdaleenale ja on Soome kõige väiksem puukirik. Näeb kena välja. Sottunga ise on sobivalt Soome kõige väiksem vald. Pindala 342 km2, sellest 27 km2 maad, neli asustatud saart ja hulk pisikesi asutamata saari. 31.01.2012 oli vallas 104 elanikku. Igaüks loeb.
Kooli juurest peaks algama 3-kilomeetrine matkarada. Silt on, aga rada ennast pole kusagil näha. Sõidan rattaga vasakule, mööda üksikutest majapidamistest. Mees künnab käsiadraga, lahtisest autouksest kostab kantrimuusikat. Põikan metsavahele, kuid algav rada kaob kohe. Söön see-eest ära kõik kättesattuvad vaarikad.
Tagasiteel ronin kollase noole järgi künka otsa, kus on veski. Uks on puust krapiga kinni, piilun sisse. Sees on pime ja suur puust hammasratas. Veski seinal on rootsikeelne kiri, millest võib järeldada, et see on viimane infotahvel tollel kooli juurest alanud rajal.
Enne kooli juurde tagasi jõudmist seisab keset teed mees kaameraga ja filmib minu suunas. Kujutan juba ette intervjuud, mida teeb turist Sottungal. „Eee, noh, sõin metsas vaarikaid ja murdsin sisse ühte veskisse." Aga mees ei liiguta, kaamera filmib edasi minust tühjaks jäänud teed.
Poe ees söövad kaks poissi jäätist. Hea mõte. Aga uks on lukus. 12-14:30 on pood kinni. Kell on 12:07, jäätist ei saa.
Saare teises servas on väike sadam maaliliste paadisildadega ja plats piknikulaudadega. Ujuma ei tõmba, panen hoopis riideid juurde. Tulevad pilved. Loen ja tukun vahelduva eduga, siis sõidan sadamasse tagasi, sest seal oli silt restorani ja free wifi kohta. Vahepeal käin ja katsun kiriku ust. Välimine on lahti, sisemine mitte. Tundub nagu oleks võti seespool ees, poolest lukuaugust paistavad nikerdatud sambad ja lae all heljuv suur laev. Majal muid uksi pole. On redel katusele, kuid kiriku otsa ronimine ei pruugi kuuluda kohalike kommete hulka ja jätan selle tegemata.
Restorani ees on laud toolidega, aga uks on kinni. Istun veidi, siis tulevad kaks soomlast, kellel õnnestub majja pääseda ja seal mingi diil teha. Lähen ka asja uurima. Ei, asutus on suletud, kohvi ei saa. Oleks saanud ööbimist ja sauna. Aga mida ma siin tühja kõhuga ikka ööbin.
Liigun päris sadamasse ja seal osutub olema ka söögimaja. Avatakse kell neli. Praam väljub 16:15. Istun tunnikese ja vaatan elu sadamas. Saabub viis jahti ja perekond mootorpaadiga. Lapsed hüppavad tornist vette. Autosid koguneb sappa kuus. Kui söögimaja avatakse, parvleb seal pisut kohalikke, kes arutavad, et näe, päris tore, et jahtidega inimesed tulevad. Jah, jahid on neil ilmselt süüa pungil täis.
Mööda sõidavad Silja Line'i, Tallinki ja Viking Line'i laevad.
Maja seinal olevale kaardile on märgitud mitu matkarada ja kämpingut. Teel ei jäänud küll silma neist ühelegi viitavat silti, kui see koolimaja juures olnud silt välja arvata. Samas pole peale märgitud saare teises otsas olevat piknikupaika, mille rajamist on toetanud Euroopa Liit.
Praam jääb ka nüüd kõvasti hiljaks, oleks jõudnud süüa rohkem kui ainult jäätise. Praam osutub olema täis. Autodega nikerdatakse tükk aega ja lõpuks jääb kõige varem kohal olnud auto ikkagi maha. Broneerijatel on eesõigus. Paar autot sõidab Överöle, nii jääbki mul teada saamata, kas seal peatuse tellimiseks oleks piisanud pardale astudes laevamehele selle soovi teadustamisest või oleks tulnud varem tegutseda.
Soetan halba aimates praamilt õhtuks kaks kilesse pakendatud võileiba ja šokolaadi.
Föglöl on õhus paksud kihulaseparved ja vasakul kruuksuvad valjult kured.
CC Campingu silt näitab kohvikut, avatud 13-23. Mõistlik. Nad peaks ka kajakke laenutama. Kohvikus on ainult hamburger. Lähim korralik söögikoht on Degerbys. Sinna mul polnud täna plaanis minna. Teenindav personal märkab mu nõutust ja julgustab, et burgeri juurde käib ka kartul. No olgu, ta vähemalt püüab. Kajakke nad enam ei laenuta, sest olemasolevad on vanad ja nad ei taha, et õnnetus juhtuks. Kaalusin juba korraks, kas jääda sinna ööbima, aga kui kajakk ära langeb ja süüa ka pole, siis pigem mitte. Lõppude lõpuks on mul ju kaks võileiba. Jään nõusse hamburgeriga ja sõidan siis edasi. Hastersbodas on avalik rand. Sellest kämpingu-ideest ma ikka päris hästi aru ei saa. Telgis magamine on ju iseenesest ebamugav, küsimus on tugistruktuurides. Kui struktuurid on olemas, siis võib sama hästi magada majas. Miks peaks ehitama onni ülerahvastatud paika? Telgiga on mõtet ikka minna sinna, kus pole teisi inimesi ja muud tsivilisatsiooni.
Rand on, isegi vesi on soe, sest on lihtsalt selline lahesopp. Samas on kohe ka sadam. Sääsed.
Tuleb spordiriides neiu, muusikamasin peas, seisab natuke silla peal ja läheb tagasi, naeratab sõbralikult. Imelik inimene rannas läpaka ja telgiga ei ole midagi eriskummalist.
Rannas elavad pardipere, hiir ja jänes. Jänes tuleb täitsa minu juurde, vudib siia ja sinna, satub siis ärevusse ja tormab ringi, aga aru ei saa, kas nägi mind siis lõpuks või mitte.
Täna vändatud 36,2 km.
Praam jõuan kohale pooletunnise hilinemisega. Tuul on jahe, kuigi päike paistab.
Vaatan kiriku juurde. See pärineb aastast 1728, on pühendatud Maarja Magdaleenale ja on Soome kõige väiksem puukirik. Näeb kena välja. Sottunga ise on sobivalt Soome kõige väiksem vald. Pindala 342 km2, sellest 27 km2 maad, neli asustatud saart ja hulk pisikesi asutamata saari. 31.01.2012 oli vallas 104 elanikku. Igaüks loeb.
Kooli juurest peaks algama 3-kilomeetrine matkarada. Silt on, aga rada ennast pole kusagil näha. Sõidan rattaga vasakule, mööda üksikutest majapidamistest. Mees künnab käsiadraga, lahtisest autouksest kostab kantrimuusikat. Põikan metsavahele, kuid algav rada kaob kohe. Söön see-eest ära kõik kättesattuvad vaarikad.
Tagasiteel ronin kollase noole järgi künka otsa, kus on veski. Uks on puust krapiga kinni, piilun sisse. Sees on pime ja suur puust hammasratas. Veski seinal on rootsikeelne kiri, millest võib järeldada, et see on viimane infotahvel tollel kooli juurest alanud rajal.
Enne kooli juurde tagasi jõudmist seisab keset teed mees kaameraga ja filmib minu suunas. Kujutan juba ette intervjuud, mida teeb turist Sottungal. „Eee, noh, sõin metsas vaarikaid ja murdsin sisse ühte veskisse." Aga mees ei liiguta, kaamera filmib edasi minust tühjaks jäänud teed.
Poe ees söövad kaks poissi jäätist. Hea mõte. Aga uks on lukus. 12-14:30 on pood kinni. Kell on 12:07, jäätist ei saa.
Saare teises servas on väike sadam maaliliste paadisildadega ja plats piknikulaudadega. Ujuma ei tõmba, panen hoopis riideid juurde. Tulevad pilved. Loen ja tukun vahelduva eduga, siis sõidan sadamasse tagasi, sest seal oli silt restorani ja free wifi kohta. Vahepeal käin ja katsun kiriku ust. Välimine on lahti, sisemine mitte. Tundub nagu oleks võti seespool ees, poolest lukuaugust paistavad nikerdatud sambad ja lae all heljuv suur laev. Majal muid uksi pole. On redel katusele, kuid kiriku otsa ronimine ei pruugi kuuluda kohalike kommete hulka ja jätan selle tegemata.
Restorani ees on laud toolidega, aga uks on kinni. Istun veidi, siis tulevad kaks soomlast, kellel õnnestub majja pääseda ja seal mingi diil teha. Lähen ka asja uurima. Ei, asutus on suletud, kohvi ei saa. Oleks saanud ööbimist ja sauna. Aga mida ma siin tühja kõhuga ikka ööbin.
Liigun päris sadamasse ja seal osutub olema ka söögimaja. Avatakse kell neli. Praam väljub 16:15. Istun tunnikese ja vaatan elu sadamas. Saabub viis jahti ja perekond mootorpaadiga. Lapsed hüppavad tornist vette. Autosid koguneb sappa kuus. Kui söögimaja avatakse, parvleb seal pisut kohalikke, kes arutavad, et näe, päris tore, et jahtidega inimesed tulevad. Jah, jahid on neil ilmselt süüa pungil täis.
Mööda sõidavad Silja Line'i, Tallinki ja Viking Line'i laevad.
Maja seinal olevale kaardile on märgitud mitu matkarada ja kämpingut. Teel ei jäänud küll silma neist ühelegi viitavat silti, kui see koolimaja juures olnud silt välja arvata. Samas pole peale märgitud saare teises otsas olevat piknikupaika, mille rajamist on toetanud Euroopa Liit.
Praam jääb ka nüüd kõvasti hiljaks, oleks jõudnud süüa rohkem kui ainult jäätise. Praam osutub olema täis. Autodega nikerdatakse tükk aega ja lõpuks jääb kõige varem kohal olnud auto ikkagi maha. Broneerijatel on eesõigus. Paar autot sõidab Överöle, nii jääbki mul teada saamata, kas seal peatuse tellimiseks oleks piisanud pardale astudes laevamehele selle soovi teadustamisest või oleks tulnud varem tegutseda.
Soetan halba aimates praamilt õhtuks kaks kilesse pakendatud võileiba ja šokolaadi.
Föglöl on õhus paksud kihulaseparved ja vasakul kruuksuvad valjult kured.
CC Campingu silt näitab kohvikut, avatud 13-23. Mõistlik. Nad peaks ka kajakke laenutama. Kohvikus on ainult hamburger. Lähim korralik söögikoht on Degerbys. Sinna mul polnud täna plaanis minna. Teenindav personal märkab mu nõutust ja julgustab, et burgeri juurde käib ka kartul. No olgu, ta vähemalt püüab. Kajakke nad enam ei laenuta, sest olemasolevad on vanad ja nad ei taha, et õnnetus juhtuks. Kaalusin juba korraks, kas jääda sinna ööbima, aga kui kajakk ära langeb ja süüa ka pole, siis pigem mitte. Lõppude lõpuks on mul ju kaks võileiba. Jään nõusse hamburgeriga ja sõidan siis edasi. Hastersbodas on avalik rand. Sellest kämpingu-ideest ma ikka päris hästi aru ei saa. Telgis magamine on ju iseenesest ebamugav, küsimus on tugistruktuurides. Kui struktuurid on olemas, siis võib sama hästi magada majas. Miks peaks ehitama onni ülerahvastatud paika? Telgiga on mõtet ikka minna sinna, kus pole teisi inimesi ja muud tsivilisatsiooni.
Rand on, isegi vesi on soe, sest on lihtsalt selline lahesopp. Samas on kohe ka sadam. Sääsed.
Tuleb spordiriides neiu, muusikamasin peas, seisab natuke silla peal ja läheb tagasi, naeratab sõbralikult. Imelik inimene rannas läpaka ja telgiga ei ole midagi eriskummalist.
Rannas elavad pardipere, hiir ja jänes. Jänes tuleb täitsa minu juurde, vudib siia ja sinna, satub siis ärevusse ja tormab ringi, aga aru ei saa, kas nägi mind siis lõpuks või mitte.
Täna vändatud 36,2 km.
Lisa kommentaar