Kökar

Ühisköögis saab vett keeta. Plaanisin seda esiti teha küll oma putka trepil, kuid vihm muudab seda plaani. Joon kohvi kiirelt ära ja lahkun, sest laste hulk köögis ületab minu vastuvõtuvõime piiri. Taevas on kaks vikerkaart, ühe ots on paadisillal.
Kui vihm lõpeb, loen putka trepil istudes läbi Daniel Vaariku "Praktikaaruande". Püüan itsitada vaikselt, et endale mitte liigselt tähelepanu tõmmata. Kämpingupoiss läheb mööda ja küsib, kas ma kajakilaenutuse leidsin. Vastan, et see avatakse alles kaheteistkümnest. Kell on 11:18, mul on veel täielik õigus trepil istuda. Vihmapilved on kadunud, nüüd on taevas üksikud suvepilved. Need on siin kuidagi häguste servadega ja hämused (ja ärge tulge mulle rääkima, et pilved on igal pool ühesugused, samamoodi on kõik hiinlased ja jaapanlased ühte nägu).
Raamat läbi, sätin varustuse kokku. Veekindlad kotid, tagavarariided, peened kajakkimise sussid, ujumistavaar. Järgmine raamat muidugi ka. Tuult on, aga mitte nii palju kui eile. Ka päikesepaiste muudab mind lainetuse suhtes optimistlikumaks.
Ostan laenutuspunktist jäätise, kuniks proua kioskipidaja kutsub oma abikaasa, kes peaks mind kajakki abistama. Saan kaardid, vesti, põlle, kompassi, võileiva ja saabub ka mees mõlaga. Mõla kohaletoomine oligi tema ainus funktsioon, nagu selgub. Kajaki oleme tema naisega juba välja valinud. Kajakk on punane ja selle nimi on Dagger. Installeerin ennast sisse ja võtan kursi kuhu iganes, esialgu on vaja läbi saada tee alla ehitatud torust. Kajakk on kanuust kipakam, st tundub ebakindlam, aga torule saan pihta. Tuul on siiski päris korralik, aga lainetus ilmselt mereinimeste jaoks olematu. Minu jaoks on adrenaliini küll. Kaalun, kas minna Kälskärile või ulpida niisama. Kälskär on pisike saar umbes viis kilomeetrit lõunasse, seal on loodusjõudude uhutud kummalise kujuga kivid ja miski krahvi aed. Maabun aga hoopis ühel minisaarel, kus tuulevaikses küljes madalad lamedad kivid ja nende vahel ideaalne sadamakoht kajakile. Käin ujumas, aga vesi on siin veel külmem kui kõigis eelmistes kohtades kokku. Laotan ennast laiali, loen, vahin merd ja pildistan kõik üles. Läänesuunast möödub vihmapilv. Tuul on jahe, ega ilmselt palju üle 15 kraadi sooja ei ole ka. Tuulevarjus ja ennast madalal hoides on aga soe küll. Seepärast nad siis ehitavadki selliseid madalaid maju – tuul ei käi peale. Lained sätendavad päikeses. Nuka taga elutsevad pardid. Päikese ümber on poolring vikerkaart.
EMT avastab, et olen Soomes.
Veest tuleb madu-uss, võibolla nastik. Must, aga kollaseid tähne ei hakka silma. Huvitav, kas soomlastel on rohkem madusid kui meil? Nuusutab ja tiirleb ümber minu territooriumi, siis otsustab, et selle kivi peal elab juba mingi loom ja kaob rohu sisse. Pärast seda intsidenti pean hoolsamalt ümbrust silmas.
Tuul jääb vaiksemaks ja otsustan enne tagasipöördumist sõita veel tiiru ümber ühe kaugema saare. Keset lagedat on aga tuult küll ja pean korralikult vehkima. Tagasisõit kulgeb vastu tuult, mis on psühholoogiliselt hoopis meeldivam, sest kiirus tundub suurem. Samuti on vastu lainet kajakki parem juhtida ega pea üle õla laineid kõõritama.
Laenutuskioski juures tagasi olen 18:08. Neetud, siit paar kilomeetrit edasi olev söögikoht pandi kell kuus kinni. Hamburgerit ei taha, vaatan, kas meie kämpingus on midagi muud söögiks välja mõeldud. Ei ole, sama pirukas salatiga. Lisan siis tellitavasse pannkoogi, ikka parem kui mitte midagi.
Päike on veel kõrgel, jalutan kiriku juurde. Sees mängib keegi klaverit. On kolm Soome noort, tegelevad isetegevusega. Laes ripuvad laevamaketid. Kirik on ehitatud Püha Anna auks. Praegune ehitis seisab siin aastast 1784, kõrval on frantsiskaanlaste kloostri jäänused 14. sajandist.
Ümber kiriku on tore valgus, ronin kividel ja vaatan merd. Täna on laskuva päikese ümber vähem pilvi ja vaatemängu.
Selles kämpingus on dušš ilma ajalimiidita. Degersandis oli veider vee- ja ajalimiidi süsteem, kusjuures aeg tiksus edasi ka siis, kui vett ei jooksnud.
Täna väntamist ainult 12 km.
Ritsikad kisavad ümber maja.