Tuli tuul ja tõukas paadi EMTi levialast välja.
Hommikul oli juba
kaugelt kuulda ustele koputamist. Ju olid kõik Ahvenamaa huvilised
pandud kokku ühte puntrasse. Üks naine hõikas peagi uksest sisse „Tere
hommikust. Mariehamn!"
All autotekile viiva ukse juures pole tükk aega kedagi. Uks lahti ka ei lähe. Transameestel oli õigus, keegi ei pääse sinna sõidu ajal. Lõpuks eskordib nooruke närviline mees alla neli ebamäärast päritolu jalgratturit. Rõõmustab, kui eesti keelt kuuleb. Tema english on üsna basic tõesti. Olles kogunud kokku piisava hulga inimesi, päästab ta meid oma transpordivahendite juurde. Võõrratturid on mu ratta enda omade alla matnud. Sellegipoolest saan enne neid välja. Nad sabatavad valele poole.
Varahommikune Mariehamn on sompus, jahe ja inimtühi nagu Palle maailm. Miks pagana pärast pean ma alati kuhugi külma kohta tulema. Võtan suuna lõunasse, et näha päikesetõusu (kui tõuseb) ja oodata Mariehamni kohvikute ja turistiinfo avanemist. Sõidul puhuv tuul polegi väga külm, tuhisen hõlmade lehvides mööda tänavaid ja siis juba mööda kitsast maanteed. Äärekivid on maasse taotud. Ratta suur mass tähendab korralikku kiirust allamäge sõites. Lõhnab niidetud heina, märja alusmetsa ja metsmaasikate järele. Lehmad. Hobused. Lambad igat karva. Kitsed. Metskitsed koperdavad pidevalt jalus, üks jookseb minuga mööda metsaäärt pikalt kaasa, jäädes lagedamatel kohtadel uudistama, ent kui seisma jään, siis paneb putku. Ju on kaamerapelglik. Päike on küll otsapidi pilves, kuid merel on sellegipoolest lilla-roosa-sinise värvilaigud.
Siin on keeruline tabada ilusa vaatega piknikukohta, mis ei oleks kellegi aed. Leian lõpuks parkla ja paadisillad Järsöl. Parklas on hulk autosid, nende juurde kuuluvaid inimesi pole aga kusagil näha. Eemalt kostab aeg-ajalt laske. Manustan müslibatooni. Kohv jääb keetmata, sest mereveest ei tuleks see ilmselt suurem asi, aga magedat vett pole kusagil näha.
Loen sillal raamatut. Päikesel on jõudu esialgu vaid valguse ja varju jaoks, soojust sellest põlevast kivist minuni ei jõua. Topin rohkem riideid selga. Külm ja uni, alustan tagasiteed Mariehamni. Kõige parema meelega keeraks kuhugi magama.
Mariehamnis on lahti Juliuse kohvimaja. Saab ka süüa. Korralikult väljamaganud inimesed on suviselt riides, vaid üks merekaru moodi mees taarub mööda paksus jopes.
Turistiinfo avab ennast kell üheksa ja sisaldab häbelikku rahvariides daami. Saan praamiaegade bukleti ja veel miskise eriti kasuliku üllitise.
Eesmärk on täna kulgeda läbi Eckerö ja Storby Kärsundi, mis peaks olema maaliline kaluriküla ja siis maanduda Degersandi kämpingus, mida reklaamitakse kui üht ilusamat randa siinkandis. Seejärel toimub vedelemine.
Eckerösse on 29 km. Rattatee juhatab suure tee pealt ära, mööda pisemaid külavaheteid, kohati ka roosasid kruusateid. Ümbritsev maastik näeb välja nagu kodus: kased, männid, heinamaad. Ainult vett on rohkem ning majad punased ja lilletatud. Hein on valgetes rullides. Kartul õitseb. Palju hobuseid. Lauged tõusud ja laskumised. Eckeröle lähenedes vahetan külatee suure maantee vastu, sest odomeeter näitab juba üle 70 km ja kõht on tühi. Mõnda aega kahtlen odomeetri näidu õigsuses, sest nii suurt ringi need pisikesed teed ka ei teinud, siis aga tuleb meelde, et enne hommikusööki jõudsin ju ka üle 30 kilomeetri maha vändata. Parem põlv hakkab valu tegema, neetud. Olingi vahepeal juba unustanud, miks ma rattaga eriti ei sõida.
Kärsundis on resort ja restoran. Rahvas hullab vees. Mul on pigem jahe. Kaks võimalust: ma olen kas haige või on tegemist eriliste jääkarudega. Ma ei tunne ennast haigena. Leti taga olev neiu ei tea, kuidas on inglise keeles ahven ja läheb üle soome keelele.
Küla ise koosneb reast luitunud majadest vee ääres ja on täidetud turistidega. Jäädvustan majad ja lohistan ennast Degersandi suunas. 10 kilomeetrit mööduvad vaevaliselt, aga kella kolme paiku olen igatahes kohal. Putkad, elamisvagunid, laste kisa. Uus huvitav subkultuur. Retseptsioonis kasseeritakse 10 eurot telkimise ja 5 duši eest ning näidatakse, kuhu võib telgi panna. Valikus on võpsik ja lage ala enne randa. Valin viimase, võitlen pisut sipelgatega ja lähen merre. Tõesti on kena liivarand ja vahused lained. Vesi on külm, täitsa konkreetselt. Hüplen veidi ja lähen siis raamatu juurde. Ja siis põõnan ja vedelen ja vahin merd ja isegi ei loe. Täielik tšill. Inimesi jääb rannas järjest vähemaks. Lõpuks tekib mure õhtusöögi serveerimise kellaajaga seoses ja lähen asja uurima. Süüa saab.
Tiir rannas ja homsed plaanid. Tuleb välja, et see jalgrattapraam, millele kavatsesin ennast sättida, pühapäeval ei käi. Hm, eks näis, kui kaugele põlv mind homme kannab.
Kokku kogunes täna väntamist pea 90 kilomeetrit (87,2 km). Hmh, ikka läks spordiks kätte ära.
All autotekile viiva ukse juures pole tükk aega kedagi. Uks lahti ka ei lähe. Transameestel oli õigus, keegi ei pääse sinna sõidu ajal. Lõpuks eskordib nooruke närviline mees alla neli ebamäärast päritolu jalgratturit. Rõõmustab, kui eesti keelt kuuleb. Tema english on üsna basic tõesti. Olles kogunud kokku piisava hulga inimesi, päästab ta meid oma transpordivahendite juurde. Võõrratturid on mu ratta enda omade alla matnud. Sellegipoolest saan enne neid välja. Nad sabatavad valele poole.
Varahommikune Mariehamn on sompus, jahe ja inimtühi nagu Palle maailm. Miks pagana pärast pean ma alati kuhugi külma kohta tulema. Võtan suuna lõunasse, et näha päikesetõusu (kui tõuseb) ja oodata Mariehamni kohvikute ja turistiinfo avanemist. Sõidul puhuv tuul polegi väga külm, tuhisen hõlmade lehvides mööda tänavaid ja siis juba mööda kitsast maanteed. Äärekivid on maasse taotud. Ratta suur mass tähendab korralikku kiirust allamäge sõites. Lõhnab niidetud heina, märja alusmetsa ja metsmaasikate järele. Lehmad. Hobused. Lambad igat karva. Kitsed. Metskitsed koperdavad pidevalt jalus, üks jookseb minuga mööda metsaäärt pikalt kaasa, jäädes lagedamatel kohtadel uudistama, ent kui seisma jään, siis paneb putku. Ju on kaamerapelglik. Päike on küll otsapidi pilves, kuid merel on sellegipoolest lilla-roosa-sinise värvilaigud.
Siin on keeruline tabada ilusa vaatega piknikukohta, mis ei oleks kellegi aed. Leian lõpuks parkla ja paadisillad Järsöl. Parklas on hulk autosid, nende juurde kuuluvaid inimesi pole aga kusagil näha. Eemalt kostab aeg-ajalt laske. Manustan müslibatooni. Kohv jääb keetmata, sest mereveest ei tuleks see ilmselt suurem asi, aga magedat vett pole kusagil näha.
Loen sillal raamatut. Päikesel on jõudu esialgu vaid valguse ja varju jaoks, soojust sellest põlevast kivist minuni ei jõua. Topin rohkem riideid selga. Külm ja uni, alustan tagasiteed Mariehamni. Kõige parema meelega keeraks kuhugi magama.
Mariehamnis on lahti Juliuse kohvimaja. Saab ka süüa. Korralikult väljamaganud inimesed on suviselt riides, vaid üks merekaru moodi mees taarub mööda paksus jopes.
Turistiinfo avab ennast kell üheksa ja sisaldab häbelikku rahvariides daami. Saan praamiaegade bukleti ja veel miskise eriti kasuliku üllitise.
Eesmärk on täna kulgeda läbi Eckerö ja Storby Kärsundi, mis peaks olema maaliline kaluriküla ja siis maanduda Degersandi kämpingus, mida reklaamitakse kui üht ilusamat randa siinkandis. Seejärel toimub vedelemine.
Eckerösse on 29 km. Rattatee juhatab suure tee pealt ära, mööda pisemaid külavaheteid, kohati ka roosasid kruusateid. Ümbritsev maastik näeb välja nagu kodus: kased, männid, heinamaad. Ainult vett on rohkem ning majad punased ja lilletatud. Hein on valgetes rullides. Kartul õitseb. Palju hobuseid. Lauged tõusud ja laskumised. Eckeröle lähenedes vahetan külatee suure maantee vastu, sest odomeeter näitab juba üle 70 km ja kõht on tühi. Mõnda aega kahtlen odomeetri näidu õigsuses, sest nii suurt ringi need pisikesed teed ka ei teinud, siis aga tuleb meelde, et enne hommikusööki jõudsin ju ka üle 30 kilomeetri maha vändata. Parem põlv hakkab valu tegema, neetud. Olingi vahepeal juba unustanud, miks ma rattaga eriti ei sõida.
Kärsundis on resort ja restoran. Rahvas hullab vees. Mul on pigem jahe. Kaks võimalust: ma olen kas haige või on tegemist eriliste jääkarudega. Ma ei tunne ennast haigena. Leti taga olev neiu ei tea, kuidas on inglise keeles ahven ja läheb üle soome keelele.
Küla ise koosneb reast luitunud majadest vee ääres ja on täidetud turistidega. Jäädvustan majad ja lohistan ennast Degersandi suunas. 10 kilomeetrit mööduvad vaevaliselt, aga kella kolme paiku olen igatahes kohal. Putkad, elamisvagunid, laste kisa. Uus huvitav subkultuur. Retseptsioonis kasseeritakse 10 eurot telkimise ja 5 duši eest ning näidatakse, kuhu võib telgi panna. Valikus on võpsik ja lage ala enne randa. Valin viimase, võitlen pisut sipelgatega ja lähen merre. Tõesti on kena liivarand ja vahused lained. Vesi on külm, täitsa konkreetselt. Hüplen veidi ja lähen siis raamatu juurde. Ja siis põõnan ja vedelen ja vahin merd ja isegi ei loe. Täielik tšill. Inimesi jääb rannas järjest vähemaks. Lõpuks tekib mure õhtusöögi serveerimise kellaajaga seoses ja lähen asja uurima. Süüa saab.
Tiir rannas ja homsed plaanid. Tuleb välja, et see jalgrattapraam, millele kavatsesin ennast sättida, pühapäeval ei käi. Hm, eks näis, kui kaugele põlv mind homme kannab.
Kokku kogunes täna väntamist pea 90 kilomeetrit (87,2 km). Hmh, ikka läks spordiks kätte ära.
Lisa kommentaar