Mind äratavad inimeste hääled ja tundub, et kõik on juba ärkvel.
Kui
telgist välja ronin, ilmneb, et jutuvada kostab kõrvaltelgist ja
ülejäänud kämping enamuses osas siiski magab.
Pärast hommikukohvi start Finströmi suunas. Kuna jalgrattapraam otse Getasse täna ei sõida, tuleb minna ringiga. Mõne aja pärast tõmban Geta siiski plaanist maha, sest põlvel on oma sõna öelda. Maandun Bamböle rannas. Rand koosneb suurest siledast roosast kivist ja murust. Vette saab redelist. Vesi on ka siin karastav, silt lubab 17 kraadi. Ujun, vedelen, loen. John Mastersi raamatus maitseb ookeani äärde sattunud gurkha vett ja nendib, et see on joomiseks kõlbmatu, milline ruumiraiskamine. Tõesti. Kui seltskonnad ennast järjest sööma sätivad, lahkun ka ise söögiotsinguile.
Tee käib üles-alla. Kõige pikemal laskumisel saan kätte kiiruse 51,1 km/h.
Finströmi Püha Markuse kiriku juures hulgub ringi fotoaparaadiga mehike ja jääb samu kohti pildistama, mida minagi. Lõpuks kõnetab mind itaalia keeles. ?
Söögikoht leidub Godbys, lahke pererahvas pakub kodutehtud kotletti. Saabuvad neli räuskavat soome naist. Kohv on hinna sees.
Olen avastanud, et avalik rand peaks olema täitsa kobe telkimiskoht, vahelduseks kämpingu rahvarohkusele. Iga päev ei ole ju vaja ka pesta. Godby lähedasse randa sihtides satun esimese hooga sadamasse. Värvilised paadid seisavad rivis ja peegeldavad ennast vees. Rand on pisut tagasi ja edasi, väike liivane lahesopp, paar suvitajat ka, kes sätivad ennast minekule. Vette minnes tundub põhi esialgu mudane ja veider, mingi narts nagu oleks siin-seal. Siis tuleb meelde, et Ahvenamaal pidi jah olema randades merepõhjas riie kinnikasvamise vältimiseks.
Ujutud, vaatan netist Tallinki kontakte. Pilet ütleb nimelt, et saabun tagasi koju laupäeva hommikul. Kuidas mul see küll meelde ei jää, et õhtu on kalendri järgi mõnikord järgmise päeva hommik. Telefonineiu vahetab pileti pühapäevaks. Edasi vaatan Kökari saare öömaju, kui arvuti pillid kokku pakib. Aku tühi. Hmh. Telefoninumber mul siiski on ja üle ootuste ongi vaba majake. Vahelduseks võiks ju ka majas ööbida.
Päike läheb puu taha ja kolin sillale. Sillal on kaks madu. Võtab hetk aega, enne kui aru saan, et poos on ebaloomulik ja lisaks on elukad kahe kruviga silla külge kinnitatud.
Vesi võtab päikeseloojangus erinevaid toone. Silla all sulistab keegi. See mereosa näeb välja nagu järv. On tuulevaikus ja heleroosa vesi. Pilv on lilla. Pardipere ujub paremalt vasakule.
Kui hakkan telki üles panema, saabub ujuma blond noormees.
Rannas on veega tualett, mis tähendab tsiviliseeritud hambapesu ja ka ühiskondlikku magevett tee keetmiseks.
Täielik tšill. Panen kella helisema poole kuueks.
Täna vändatud 50,8 km.
Pärast hommikukohvi start Finströmi suunas. Kuna jalgrattapraam otse Getasse täna ei sõida, tuleb minna ringiga. Mõne aja pärast tõmban Geta siiski plaanist maha, sest põlvel on oma sõna öelda. Maandun Bamböle rannas. Rand koosneb suurest siledast roosast kivist ja murust. Vette saab redelist. Vesi on ka siin karastav, silt lubab 17 kraadi. Ujun, vedelen, loen. John Mastersi raamatus maitseb ookeani äärde sattunud gurkha vett ja nendib, et see on joomiseks kõlbmatu, milline ruumiraiskamine. Tõesti. Kui seltskonnad ennast järjest sööma sätivad, lahkun ka ise söögiotsinguile.
Tee käib üles-alla. Kõige pikemal laskumisel saan kätte kiiruse 51,1 km/h.
Finströmi Püha Markuse kiriku juures hulgub ringi fotoaparaadiga mehike ja jääb samu kohti pildistama, mida minagi. Lõpuks kõnetab mind itaalia keeles. ?
Söögikoht leidub Godbys, lahke pererahvas pakub kodutehtud kotletti. Saabuvad neli räuskavat soome naist. Kohv on hinna sees.
Olen avastanud, et avalik rand peaks olema täitsa kobe telkimiskoht, vahelduseks kämpingu rahvarohkusele. Iga päev ei ole ju vaja ka pesta. Godby lähedasse randa sihtides satun esimese hooga sadamasse. Värvilised paadid seisavad rivis ja peegeldavad ennast vees. Rand on pisut tagasi ja edasi, väike liivane lahesopp, paar suvitajat ka, kes sätivad ennast minekule. Vette minnes tundub põhi esialgu mudane ja veider, mingi narts nagu oleks siin-seal. Siis tuleb meelde, et Ahvenamaal pidi jah olema randades merepõhjas riie kinnikasvamise vältimiseks.
Ujutud, vaatan netist Tallinki kontakte. Pilet ütleb nimelt, et saabun tagasi koju laupäeva hommikul. Kuidas mul see küll meelde ei jää, et õhtu on kalendri järgi mõnikord järgmise päeva hommik. Telefonineiu vahetab pileti pühapäevaks. Edasi vaatan Kökari saare öömaju, kui arvuti pillid kokku pakib. Aku tühi. Hmh. Telefoninumber mul siiski on ja üle ootuste ongi vaba majake. Vahelduseks võiks ju ka majas ööbida.
Päike läheb puu taha ja kolin sillale. Sillal on kaks madu. Võtab hetk aega, enne kui aru saan, et poos on ebaloomulik ja lisaks on elukad kahe kruviga silla külge kinnitatud.
Vesi võtab päikeseloojangus erinevaid toone. Silla all sulistab keegi. See mereosa näeb välja nagu järv. On tuulevaikus ja heleroosa vesi. Pilv on lilla. Pardipere ujub paremalt vasakule.
Kui hakkan telki üles panema, saabub ujuma blond noormees.
Rannas on veega tualett, mis tähendab tsiviliseeritud hambapesu ja ka ühiskondlikku magevett tee keetmiseks.
Täielik tšill. Panen kella helisema poole kuueks.
Täna vändatud 50,8 km.
Lisa kommentaar