Panen kella valesti helisema.
Õnneks retseptsioonist helistatakse. Ma ei maga
enam, aga tuleb teha mõned kiiremad liigutused. Hotellipersonal on mulle teinud
hommikusöögipaki ja annab kaasa kingituse. Väga armas. On ka segadus õllega,
mille ma olevat külmkapist ära joonud, aga ma kindlalt mäletan, et käisin sealt
õlut otsimas ja imestasin, et on alkoholita minibaar.
Taksojuht paneb mind maha vales terminalis. Ma pole ainus, kes teise terminali vudib. Tuleb kohe manustada hommikusöök, sest sellega ilmselt pagasikontrollist läbi ei mahu.
Lennukis on film sellest, kuidas kodutuks hakata, ja neli Katari lühifilmi.
Dohas suundub kogu mass transfeeri, ainult mina üksi lähen edasi mööda tühje laiu ja läikivaid koridore passikontrolli. Saab kleepsu passi, viisalõivu pole. Keegi minu vastu huvi ei tunne, isegi hotellist pole kedagi vastu tulnud. Siis on takso. Taksod on siin odavad.
Interneti andmetel on Doha maailma kõige igavam linn.
Tänavatel on vannilinadega inimeste asemel inimesed kitlites. Autode vahel on ruumi ja tänavad on puhtad. Kui lendavad kilekotid tähelepanuta jätta. Sudus kõrguvad klaastornid ja nende ees mõned pitsiliste servadega majad. See oli nüüd väga järsk üleminek.
Viin läpaka hotelli ja võtan suuna islami kunsti muuseumisse. See paistab kohe hotelli nurga tagant kätte, tuleb ainult ületada ehitustanner. Mõnus tuul. Muuseumis on väljas relvad ja anumad, kõik ilusti nikerdatud. Üksteise tapmise asemel oleks võiks inimesed rohkem kunsti teha. Pärast on maroko tee hõbedases kannus, saadetuna kahest datlist. Menüü on puutetundlik.
Polegi varem Araabias olnud, kui päev Tangieris välja arvata. Islamimaal küll, Türgis ja Pärsias. Mõned araabiakeelsed tähed tulevad meelde.
Longin Corniche’l, satun sadamasse, kus saab pildistada kalamehi ja lasta kassil ennast kiusata. Suugi otsingul leian kaamelid. Kaameliperemees tuleb ja kutsub mu aedikusse, et saaksin kaamelit katsuda. Ma katsumisest väga ei hooligi, aga kui kutsutakse, siis katsun ära. Kaamel on pehme. Suugist leian algatuseks hobused, siis ka labürindi, kus hõlstides inimesed edasi-tagasi käivad ja hästi lõhnab. Kolistades liigub mööda miskine rongkäik. Söön tänavanurgal praetud õhukest pannkooki ja siis ka korralikku toitu. Nüüd on tuul juba jahe. Väga hea.
Tagasi orienteerun keerdus torni järgi. Ehitustanner pole pimedas tuvastatav, aga hotell on õnneks endale katusele nime kirjutanud. Ronin just üle tõkke, kui läheneb hallootav mees. Aga ta räägib siiski telefoniga.
Hotelli duši alla ja islandi keele sõnu õppima. Doha ei ole jalasirutuspeatuseks üldse halb koht. Lennujaamas pakihoidu pole. Pakke saab hoiustada lõõgastussaalides (või kuidas „lounge“ eesti keeles olekski), aga personalile ei meeldi, kui siis lennujaamast ära minnakse. Pealegi on transiittsoonist paras jebimine passikontrollini pääseda. Odavama otsa hotellid on sama hinnaga, miska pakihoiuks, dušiks ja lõunauinakuks on siis juba mugavam hotelli minna.
Taksojuht paneb mind maha vales terminalis. Ma pole ainus, kes teise terminali vudib. Tuleb kohe manustada hommikusöök, sest sellega ilmselt pagasikontrollist läbi ei mahu.
Lennukis on film sellest, kuidas kodutuks hakata, ja neli Katari lühifilmi.
Dohas suundub kogu mass transfeeri, ainult mina üksi lähen edasi mööda tühje laiu ja läikivaid koridore passikontrolli. Saab kleepsu passi, viisalõivu pole. Keegi minu vastu huvi ei tunne, isegi hotellist pole kedagi vastu tulnud. Siis on takso. Taksod on siin odavad.
Interneti andmetel on Doha maailma kõige igavam linn.
Tänavatel on vannilinadega inimeste asemel inimesed kitlites. Autode vahel on ruumi ja tänavad on puhtad. Kui lendavad kilekotid tähelepanuta jätta. Sudus kõrguvad klaastornid ja nende ees mõned pitsiliste servadega majad. See oli nüüd väga järsk üleminek.
Viin läpaka hotelli ja võtan suuna islami kunsti muuseumisse. See paistab kohe hotelli nurga tagant kätte, tuleb ainult ületada ehitustanner. Mõnus tuul. Muuseumis on väljas relvad ja anumad, kõik ilusti nikerdatud. Üksteise tapmise asemel oleks võiks inimesed rohkem kunsti teha. Pärast on maroko tee hõbedases kannus, saadetuna kahest datlist. Menüü on puutetundlik.
Polegi varem Araabias olnud, kui päev Tangieris välja arvata. Islamimaal küll, Türgis ja Pärsias. Mõned araabiakeelsed tähed tulevad meelde.
Longin Corniche’l, satun sadamasse, kus saab pildistada kalamehi ja lasta kassil ennast kiusata. Suugi otsingul leian kaamelid. Kaameliperemees tuleb ja kutsub mu aedikusse, et saaksin kaamelit katsuda. Ma katsumisest väga ei hooligi, aga kui kutsutakse, siis katsun ära. Kaamel on pehme. Suugist leian algatuseks hobused, siis ka labürindi, kus hõlstides inimesed edasi-tagasi käivad ja hästi lõhnab. Kolistades liigub mööda miskine rongkäik. Söön tänavanurgal praetud õhukest pannkooki ja siis ka korralikku toitu. Nüüd on tuul juba jahe. Väga hea.
Tagasi orienteerun keerdus torni järgi. Ehitustanner pole pimedas tuvastatav, aga hotell on õnneks endale katusele nime kirjutanud. Ronin just üle tõkke, kui läheneb hallootav mees. Aga ta räägib siiski telefoniga.
Hotelli duši alla ja islandi keele sõnu õppima. Doha ei ole jalasirutuspeatuseks üldse halb koht. Lennujaamas pakihoidu pole. Pakke saab hoiustada lõõgastussaalides (või kuidas „lounge“ eesti keeles olekski), aga personalile ei meeldi, kui siis lennujaamast ära minnakse. Pealegi on transiittsoonist paras jebimine passikontrollini pääseda. Odavama otsa hotellid on sama hinnaga, miska pakihoiuks, dušiks ja lõunauinakuks on siis juba mugavam hotelli minna.
Lisa kommentaar