Kui vaba päev, siis vaba
päev.
Jalutan Ngar Htat Gyi
ehk Suure Istuva Buddha pagoodini. „Gyi“ on päriselt ka suur, aga ma ei tea,
mis need ülejäänud jubinad tähendavad. Teekond kulgeb põigetega hoovidesse,
sest guugel arvab tänavat neist läbi minevat. Telefoni vahtides astun korra ka
Pärle eeskujul rentslisse. Üle labajala sügavune ja rohelise ollusega kaetud
vesi. Kuivab varsti ära, ainult vetikas jääb varba vahele. Palju munki ja nunni
on liikvel, neil on söögiaeg.
Pagoodis vilguvad värvilised tuled, lendavad tuvid ja nurgas söövad nunnad põrandal istudes. Buddhat pestakse. Keset põrandat toidab ema last ja kass jalutab häirimatult läbi kogu toimuva. Ringi liigub paar saatjatega turisti.
Goethe instituudi uus maja on alles renoveerimisel ja avatakse ehitustööde pealiku sõnul veebruari lõpus. Maja lasi ehitada ilmselt keegi eurooplane, siis ostis selle hiinlasest ärimees ja hiljem kasutas seda Aung San oma peakorterina. Leitav guuglist villa „Goethe“ nime all.
Edasi park. Pargis on Kandawgyi järv ja selle servas Karaweik palee. Parkidega on süsteem selline, et need on piiratud kõrge aiaga. Et keegi muru ära ei varastaks. Hea õnne korral saab mõnest mulgust siiski sisse. Leian kena jalgraja, mis mõne aja pärast tuhmub ja ees on mingi kehv tõke okastraadiga. On ülehüpatav, Kreekas harjutatud. Jalutan sundimatult teisel pool tõket rada mööda edasi, jõuan miski putkani, kus valvur asub kohal keerlema. Selgub, et on pilet. Ok, pileti ma olen nõus ostma. Tagasi minna ei viitsinud. Edasi on aed, kus mingil põhjusel on puuridesse pandud lammas, kaks poni, kaks lehma ja emu. Kirjeldus lubas saarel väikseid templeid. On ainult toidutemplid. Istun vaatega järvele ja paleele ja söön kausitäie riisi. Kalad sulistavad, liblikad lendavad ja keegi puurib kärinal midagi. Ebamõistlikult palav.
Jauran veidi taksistiga ja sõidan hotelli tagasi. Turist peab selles kliimas olema eriti vastupidav.
Homne intervjueeritav on saatnud palve ennast guugeldada, et ei peaks raiskama aega tutvustamisele. A mul juba guugeldatud.
Pagoodis vilguvad värvilised tuled, lendavad tuvid ja nurgas söövad nunnad põrandal istudes. Buddhat pestakse. Keset põrandat toidab ema last ja kass jalutab häirimatult läbi kogu toimuva. Ringi liigub paar saatjatega turisti.
Goethe instituudi uus maja on alles renoveerimisel ja avatakse ehitustööde pealiku sõnul veebruari lõpus. Maja lasi ehitada ilmselt keegi eurooplane, siis ostis selle hiinlasest ärimees ja hiljem kasutas seda Aung San oma peakorterina. Leitav guuglist villa „Goethe“ nime all.
Edasi park. Pargis on Kandawgyi järv ja selle servas Karaweik palee. Parkidega on süsteem selline, et need on piiratud kõrge aiaga. Et keegi muru ära ei varastaks. Hea õnne korral saab mõnest mulgust siiski sisse. Leian kena jalgraja, mis mõne aja pärast tuhmub ja ees on mingi kehv tõke okastraadiga. On ülehüpatav, Kreekas harjutatud. Jalutan sundimatult teisel pool tõket rada mööda edasi, jõuan miski putkani, kus valvur asub kohal keerlema. Selgub, et on pilet. Ok, pileti ma olen nõus ostma. Tagasi minna ei viitsinud. Edasi on aed, kus mingil põhjusel on puuridesse pandud lammas, kaks poni, kaks lehma ja emu. Kirjeldus lubas saarel väikseid templeid. On ainult toidutemplid. Istun vaatega järvele ja paleele ja söön kausitäie riisi. Kalad sulistavad, liblikad lendavad ja keegi puurib kärinal midagi. Ebamõistlikult palav.
Jauran veidi taksistiga ja sõidan hotelli tagasi. Turist peab selles kliimas olema eriti vastupidav.
Homne intervjueeritav on saatnud palve ennast guugeldada, et ei peaks raiskama aega tutvustamisele. A mul juba guugeldatud.
Kommentaarid
Lisa kommentaar