Hommik on sinine ja roosa. Päike tõuseb läbi udu teistpoolt palme.
Jalutame seekord paremale. Mere värv meenutab midagi - Naskali laht, mai 2012.
Krabid on rannas täitsa olemas, üleni liivakarva, näha on vaid sibav vari liival.
Läpaka kõrval laual söövad neli suurt sipelgat ühte väiksemat. Viies tassib saiatükki minema.
Rory MacLean kirjutas oma märkmed Birmas ka paberilipikutele, aga tema pidi need siis kas alla neelama või viskama hiina templis tulle, vältimaks soovimatuid lugejaid. Inglise keeles kirjutamise mured ja rõõmud. Ta jälitas siin üht korvi 1990ndate lõpus ja kirjutas sellest raamatu, mida William Dalrymple kiidab kui värskendavat vaheldust massturustatavatele kergraamatutele, kus koomikud veavad külmkappe läbi Eesti. MacLeani seiklus tundub tuttav, ainult selle vahega, et mind jälitab siin üks korv.
Birmast on hea lugeda Birmas. Paljud asjad on muutunud (ei pea märkmeid põletama, aga samas ei kavatse ma ka raamatut kirjutada), palju on aga ka püsinud muutumatuna.
Varju all on meeldivalt jahe, päike kõrvetavalt kuum. Soolases vees hulpides liguneb lõpuks lahti mustus sõrme- ja varbaküünte küljest ja asendub õhukese soolakihiga. Meri on rahulik ja taandunud kaugele, jättes maha laia kaldus kõva liivariba. Õhk virvendab. Kõik on tšill, kui seljataga lugematud bussid, motikad, tuk-tukid, milles tagumik kangeks jääb, tolm, palavus ja ootamine.
Veest tulles kohtame punast krabi. Jätan Külli krabi valvama ja spurdin fotoka järele. Liigumist märgates tardub krabi paigale ja teeb ennast pisikeseks. Kui seisma jään, jookseb eemale. Külg ees. Silmad pulkas peas. Vee äärde jõudes viib laine krabi kaasa, ainult silmad jäävad lainest välja.
Õhtul on rannas palju rahvast, vees on kogunisti seitse inimest, kaldal üheksa. Nagu Pärnu rand.
Päike loojub vette ja ilmub hord sääski.
Õhtusöök on ämber, kala on pisike, kõhetu ja uputatud ketšupisse. Söömise lõppfaasis ilmub lauale hiidprussakas.
Hotell toidab meid juba teist õhtut kakukestega.
Krabid on rannas täitsa olemas, üleni liivakarva, näha on vaid sibav vari liival.
Läpaka kõrval laual söövad neli suurt sipelgat ühte väiksemat. Viies tassib saiatükki minema.
Rory MacLean kirjutas oma märkmed Birmas ka paberilipikutele, aga tema pidi need siis kas alla neelama või viskama hiina templis tulle, vältimaks soovimatuid lugejaid. Inglise keeles kirjutamise mured ja rõõmud. Ta jälitas siin üht korvi 1990ndate lõpus ja kirjutas sellest raamatu, mida William Dalrymple kiidab kui värskendavat vaheldust massturustatavatele kergraamatutele, kus koomikud veavad külmkappe läbi Eesti. MacLeani seiklus tundub tuttav, ainult selle vahega, et mind jälitab siin üks korv.
Birmast on hea lugeda Birmas. Paljud asjad on muutunud (ei pea märkmeid põletama, aga samas ei kavatse ma ka raamatut kirjutada), palju on aga ka püsinud muutumatuna.
Varju all on meeldivalt jahe, päike kõrvetavalt kuum. Soolases vees hulpides liguneb lõpuks lahti mustus sõrme- ja varbaküünte küljest ja asendub õhukese soolakihiga. Meri on rahulik ja taandunud kaugele, jättes maha laia kaldus kõva liivariba. Õhk virvendab. Kõik on tšill, kui seljataga lugematud bussid, motikad, tuk-tukid, milles tagumik kangeks jääb, tolm, palavus ja ootamine.
Veest tulles kohtame punast krabi. Jätan Külli krabi valvama ja spurdin fotoka järele. Liigumist märgates tardub krabi paigale ja teeb ennast pisikeseks. Kui seisma jään, jookseb eemale. Külg ees. Silmad pulkas peas. Vee äärde jõudes viib laine krabi kaasa, ainult silmad jäävad lainest välja.
Õhtul on rannas palju rahvast, vees on kogunisti seitse inimest, kaldal üheksa. Nagu Pärnu rand.
Päike loojub vette ja ilmub hord sääski.
Õhtusöök on ämber, kala on pisike, kõhetu ja uputatud ketšupisse. Söömise lõppfaasis ilmub lauale hiidprussakas.
Hotell toidab meid juba teist õhtut kakukestega.
Lisa kommentaar