linnas tagasi

Panen kella valesti helisema ja pakkimiseks jääb 10 minutit.
Saame hakkama. Hotellipoiss annab kaasa valmispandud hommikusöögi, unustab pesupesemise eest raha võtta ja vurame trishawdega pimedusse. Buss läheb pool seitse, jalgratas sõidab külla ca 15 minutit. Udu. Udus palmid ja künkad, siis riisipõllud. Koristatakse põhku. Ärkan ühes ja teises ja kolmandas peatuses ja olemegi kohal.
Birma keele õppetükkide tüüpdialoogi najal klanin takso hinna pisut alla ja see tundub minevat libedamalt kui kaasturistidel. Taksost sõidab mööda sõiduauto, kaks lõbusat noorsandi istumas pagasiruumis.
Hotellis tehakse müra, müramine lubatakse lõpetada kell viis.
Viisarežiimi rikkumisest ei tekkinud probleemi ei rannas ega ka siin. Kuigi rannahotellis saabus noormees, olles passidega tutvunud ja täitnud lehe, minu juurde näitamaks, et „täna on kuues ja lahkute üheksandal", aga sellele ei järgnenud „juhin tähelepanu, madam, et Teie viisa lõpeb täna südaööl“. Käis lihtsalt kontrollimas, kas kuupäevad õiged. Thiri sõnul on see nn tagantjärele viisa pikendamine nüüd ametlik ja lennujaamas isegi vastav plagu üleval. Kuni kaks kuud lubatud aega ületada pole probleem.
Suubume mõneks ajaks internetti, mis siin on üllatavalt kiire. Rannas ei tahtnud pildid kuidagi üles minna ja muidu oli ka ühendus väga vahelduv.
Kaardil on teisel pool rahvaparki söögikohtade klaster ja veidi edasi raamatupood Monument. See on sama kett, mida edukalt külastasime Vientianes ja Pakses. Teelejääv reisibüroo vahetab mõningase kõhkluse järel korraliku kursiga dollareid kyattideks, siis leiame külmaks konditsioneeritud söögikoha, kus saab soovi korral pitsat, hamburgerit ja quesadillasid. On turistid ja kohalikud uusrikkad. Kõrvallauas istuval neiul on näha palju jalgu ja plätudega võrreldes kõrged kontsad. Siin nõuab sellistega kulgemine tunduvalt rohkem osavust kui Tallinna vanalinnas. Noored inimesed istuvad paariti laudade taga ja on süvenenud tehnilistesse vidinatesse. Külmade jookide valik on rikkalik.
Raamatupood on sobiv põhjalikuks tuhnimiseks, õnneks on paljud eksemplarid mul juba olemas, paljud jäävad minema tassimata sularaha puudusel. Kaardiga maksta ju ei saa. Muuhulgas jääb kahjutundega maha esimene osa John Okelli neljaosalisest birma keele õpikust, mis maksab üüratud 72 000 kyatti. Müüjad kinnitavad, et seda saab ka interneedusest.
Sõidame taksoga järgmisesse raamatupoodi, kus müügil uunikumid koloniaalajast. Tõepoolest. Ka Monumendis oli brittide väljaantud teoseid, aga siin on tõeline aardekamber. Veedame tublisti aega tuhnides tolmustes köidetes ja raha saab üsna otsa. Või jätkub siiski veel ühe kohaliku popmuusika plaadi jaoks. Maksab eurodes 1,75, loodetavasti ei ole ühekordseks kasutamiseks.
Vaatame sisse Sule pagoodi. Ukse juures teeb juttu head inglise keelt kõnelev naisterahvas. Enne töötas väidetavalt kohtus, nüüd õpetab välismaalastele birma ja kohalikele inglise keelt. Muidugi tahab meile linna näidata. Toome keeldumise ettekäändeks Thiri olemasolu. Sule pagood on keset ringristmikku, on natuke natte ja kõhetu Buddha Pakistanist.
Soetame õhtusöögiks puuvilju ja hotelli puhkama. Yangon on suur ja palav. Palavus ei lahtu ka pimedas, kivid õhkavad endiselt kuumust.
Helistan Thirile, võibolla läheme homme koos hollandlastega vaatama midagi kuskil. Kui ei lähe, siis on raamatuid nagu muda ja igav ei hakka.

Kas meil on vastlad?
Eelmine
lebo 2
Järgmine
palav

Lisa kommentaar

Email again: