Thiri saabub kümne paiku nagu lubatud.
Kaasas kaks hollandlast, pikad
nagu tornid. Sõidame läbi industriaaltsooni. Suured tehased paremal ja
vasakul, inimesi on vähe näha, osad tehased ei ole veel valmis, osadel
on miskine tootmisvahaeaeg. Omanikud on peamiselt hiinlased ja
taiwanlased, aga ka mõned korealased. Birmalastele kuuluvad väiksemad
ettevõtmised. Toidetakse riideid, toitu, jooki. Uhke silt kuulutab
terasetehast, üle aia paistavad autode kuhjad, mis kõik vanarauaks on
viidud. Neist tehakse majade karkasse.
Turistid siin muidugi ei käi, väljaarvatud koos Thiriga. Varem sõitsid neil nuhid sabas, nüüd enam mitte.
Birma on ka läbinud autoostulubade perioodi, kus uue auto sai osta siis, kui selleks anti luba ja kui eelmine auto oli maha müüdud (kui loasaajal oli eelmine auto). Kes ei jaksanud osta, aga oli saanud loa, müüs maha loa. Praegu on uute autode poode palju näha ja ostmine vaba, aga teenindusega on lood kehvad. Elektroonilise ajuga autosid ei osata parandada. Kui auto katki läheb, võib põhimõtteliselt uue osta.
Eile kohtasin Bagani raamatupoes kirjeldust Birma delegatsiooni sõidust Moskvasse 1960ndatel. Eeskuju võeti piisavalt, et tihti oleks lähiminevikust rääkides deja-vu tunne. Või ka olevikust. Birmas on endiselt vajalik registreerida nii kodust eemal ööbimine kui ka külalise majutamine. Hotellid täidavad külalise kohta ankeedi 13 eksemplaris ja need tuleb edastada vajalikesse kohtadesse õhtul kella seitsmeks. Kui külaline saabub hiljem, tuleb aruandelehed ümber kirjutada. Välismaalastel on Birmas ringikäimine siiski vabam kui kohalikel.
Sõidame mööda teed, mille kulgemise alalt on elanikud mujale asustatud. Siin kirjeldatakse seda kui ebaõnne, mittevedamist. Kelle maja oli tee ääres, sellel vedas, maja jäi alles. Lääne õigusriiklik arusaamine mõtleks õigluse-ebaõigluse kategooriates. Aasias tuleb õnn seest, meil väljast.
Hollandlased leidsid Thiri juhuslikult raudteejaamast eelmisel külaskäigul. Üks neist on sotsiaaltöötaja, tegeleb kodututega. Seega on neil Thiriga ühiseid teemasid ja seepärast sõidamegi vaatama koole Yangoni kõige vaesemas linnaosas. Siin on ka kõige rohkem kuritegevust, sest inimestel ei ole midagi kaotada. Kurjad nad küll välja ei näe. Kui purjus on, lähevad omavahel kaklema.
Pargime auto ja jalutame kloostrikoolini. Tuleb välja et kool on täna kinni, aga põhjus on parimate õpilaste autasustamise üritus. Või midagi taolist. Toimub kord aastas. Õpilased on nii noviitsid kui ka nö tavalised koolilapsed. Noviitsideks-nunnadeks antakse orbusid või neid lapsi, kellest vanemad ei hooli. Eriti tüdrukud on kloostris kindlamas kohas kui tänaval või kodus. Neil on katus pea kohal, söök kindlustatud ja lisaks saavad nad vähemalt mingit haridust.
Uksel tervitavad meid kaks naist, üks näeb välja nagu Aung San Suu Kyi, teine teatab kohe, et on jurist. Mina teatan seda tavaliselt alles siis, kui peab. Kolleegi kohtamise üle on ta väga rõõmus ja otsib püüdlikult sõnu Birma õigussüsteemi kirjeldamiseks. Ma ilmselt istuks siin töötades vangis. Kõigepealt tervitame kloostriülemat. Tüse uhke olemisega mees istub laua taga ja tal on kiire. Kuulab siiski väliskülalised ära ja kiidab meie sealviibimise heaks. Siis peab muidugi sööma. Söök on hea. Vaatame sisse klassiruumidesse ja meelde tuleb Paunvere koolimuuseum. Algab üritus, tuba maas istuvat rahvast täis, poisikeste tähelepanu on ootamatutel külalistel. Pikk kõne kloostriülemalt, siis saavad lapsed kingitusi annetajatelt.
Lahkume nunnakloostrisse, kus õppetunnid toimuvad kahes vahetuses. Vanemates klassides algab just lõunavaheaeg, nooremad jooksevad niisama klassis ja koridoris ringi. Koridorist on klassidesse näha ja lastele on õpetatud, et külalisi tuleb tervitada. Nii liigumegi läbi hoone, saateks kokkupandud kätega kooris hüütav "Mingalaba shin, tshiesuthinbade shin!". Poisid peavad küll shin'i asemel kasutama "khimbya", kuid seda pole kuulda. Kuigi tegemist on nunnakloostriga, ei tähenda see, et õpilasteks oleksid vaid tüdrukud. Pildistavad välismaalased tekitavad elevust ja üks hollandlastest mattub täielikult laste alla. Esimeste külaliste puhul olid lapsed arglikud, nüüd juba julged. Väga kaugel on läänemaine tõrjuv suhtumine, kui lähestikku on suur valge mees ja pisikesed lapsed.
Peanunn mõjub veidi reserveerituna. Uurin Thirilt, kuidas on lood nunnade ordineerimisega. Mitmes Kagu-Aasia riigis, nagu näiteks Tais, katkes ordinatsiooniliin ja nunnadel ei ole munkadega võrreldavat staatust. Väidetavalt on Birmas nunnade ordinatsiooniga kõik korras.
Sõidame kesklinna tagasi. Autojuht soovib meid viia suure lamava Buddha juurde Chaukhtatgyi pagoodi. Küll pisut lühem kui Bagos nähtu, aga kunstipärasem. Vastasmajas harjutavad karenid rahvatantse homseks võistluseks. Kiikame sisse, pakutakse kleepuvat riisi ja teed ja tantsu ka. Enne tuleb eemaldada naine, kes trummi kuuldes transsi langeb ja keda noored neiud kardavad, sest nende arvates on tema sisse läinud nat.
Vaatame Buddha üle. Tallad on ilusad.
Käime turul, ostame kommi ja läheme sööma. Koha nimi on Tshau Mjau, kivist kanal. Siin käivad pärast tööpäeva lõppu telestaarid ja lauljad. Saame viimased riismed pannilt ja arve maksab Buddha.
Lõpuks paneb Thiri meid takso peale. Joome ära õlle hotelli külmkapist.
Hotellikulid on päeval käinud meie tilkuvat tualetti parandamas, mille tulemusena moondub loputuskast pärast esimest remondijärgset kasutamist purskaevuks ja minu värskelt kohalike molluskitega pestud pea saab üle loputatud. Parandatud oli asja tüüpilisel Aasia meetodil - kilekotiga. Kohalesaabunud noormees küsib esiti pladinale viidates, kas vannitoas on keegi ja piidleb seejärel fontääni esialgu eemalt. Paneb siis ukse kinni ja hakkab kellegagi rääkima. Nat loputuskastis?
Turistid siin muidugi ei käi, väljaarvatud koos Thiriga. Varem sõitsid neil nuhid sabas, nüüd enam mitte.
Birma on ka läbinud autoostulubade perioodi, kus uue auto sai osta siis, kui selleks anti luba ja kui eelmine auto oli maha müüdud (kui loasaajal oli eelmine auto). Kes ei jaksanud osta, aga oli saanud loa, müüs maha loa. Praegu on uute autode poode palju näha ja ostmine vaba, aga teenindusega on lood kehvad. Elektroonilise ajuga autosid ei osata parandada. Kui auto katki läheb, võib põhimõtteliselt uue osta.
Eile kohtasin Bagani raamatupoes kirjeldust Birma delegatsiooni sõidust Moskvasse 1960ndatel. Eeskuju võeti piisavalt, et tihti oleks lähiminevikust rääkides deja-vu tunne. Või ka olevikust. Birmas on endiselt vajalik registreerida nii kodust eemal ööbimine kui ka külalise majutamine. Hotellid täidavad külalise kohta ankeedi 13 eksemplaris ja need tuleb edastada vajalikesse kohtadesse õhtul kella seitsmeks. Kui külaline saabub hiljem, tuleb aruandelehed ümber kirjutada. Välismaalastel on Birmas ringikäimine siiski vabam kui kohalikel.
Sõidame mööda teed, mille kulgemise alalt on elanikud mujale asustatud. Siin kirjeldatakse seda kui ebaõnne, mittevedamist. Kelle maja oli tee ääres, sellel vedas, maja jäi alles. Lääne õigusriiklik arusaamine mõtleks õigluse-ebaõigluse kategooriates. Aasias tuleb õnn seest, meil väljast.
Hollandlased leidsid Thiri juhuslikult raudteejaamast eelmisel külaskäigul. Üks neist on sotsiaaltöötaja, tegeleb kodututega. Seega on neil Thiriga ühiseid teemasid ja seepärast sõidamegi vaatama koole Yangoni kõige vaesemas linnaosas. Siin on ka kõige rohkem kuritegevust, sest inimestel ei ole midagi kaotada. Kurjad nad küll välja ei näe. Kui purjus on, lähevad omavahel kaklema.
Pargime auto ja jalutame kloostrikoolini. Tuleb välja et kool on täna kinni, aga põhjus on parimate õpilaste autasustamise üritus. Või midagi taolist. Toimub kord aastas. Õpilased on nii noviitsid kui ka nö tavalised koolilapsed. Noviitsideks-nunnadeks antakse orbusid või neid lapsi, kellest vanemad ei hooli. Eriti tüdrukud on kloostris kindlamas kohas kui tänaval või kodus. Neil on katus pea kohal, söök kindlustatud ja lisaks saavad nad vähemalt mingit haridust.
Uksel tervitavad meid kaks naist, üks näeb välja nagu Aung San Suu Kyi, teine teatab kohe, et on jurist. Mina teatan seda tavaliselt alles siis, kui peab. Kolleegi kohtamise üle on ta väga rõõmus ja otsib püüdlikult sõnu Birma õigussüsteemi kirjeldamiseks. Ma ilmselt istuks siin töötades vangis. Kõigepealt tervitame kloostriülemat. Tüse uhke olemisega mees istub laua taga ja tal on kiire. Kuulab siiski väliskülalised ära ja kiidab meie sealviibimise heaks. Siis peab muidugi sööma. Söök on hea. Vaatame sisse klassiruumidesse ja meelde tuleb Paunvere koolimuuseum. Algab üritus, tuba maas istuvat rahvast täis, poisikeste tähelepanu on ootamatutel külalistel. Pikk kõne kloostriülemalt, siis saavad lapsed kingitusi annetajatelt.
Lahkume nunnakloostrisse, kus õppetunnid toimuvad kahes vahetuses. Vanemates klassides algab just lõunavaheaeg, nooremad jooksevad niisama klassis ja koridoris ringi. Koridorist on klassidesse näha ja lastele on õpetatud, et külalisi tuleb tervitada. Nii liigumegi läbi hoone, saateks kokkupandud kätega kooris hüütav "Mingalaba shin, tshiesuthinbade shin!". Poisid peavad küll shin'i asemel kasutama "khimbya", kuid seda pole kuulda. Kuigi tegemist on nunnakloostriga, ei tähenda see, et õpilasteks oleksid vaid tüdrukud. Pildistavad välismaalased tekitavad elevust ja üks hollandlastest mattub täielikult laste alla. Esimeste külaliste puhul olid lapsed arglikud, nüüd juba julged. Väga kaugel on läänemaine tõrjuv suhtumine, kui lähestikku on suur valge mees ja pisikesed lapsed.
Peanunn mõjub veidi reserveerituna. Uurin Thirilt, kuidas on lood nunnade ordineerimisega. Mitmes Kagu-Aasia riigis, nagu näiteks Tais, katkes ordinatsiooniliin ja nunnadel ei ole munkadega võrreldavat staatust. Väidetavalt on Birmas nunnade ordinatsiooniga kõik korras.
Sõidame kesklinna tagasi. Autojuht soovib meid viia suure lamava Buddha juurde Chaukhtatgyi pagoodi. Küll pisut lühem kui Bagos nähtu, aga kunstipärasem. Vastasmajas harjutavad karenid rahvatantse homseks võistluseks. Kiikame sisse, pakutakse kleepuvat riisi ja teed ja tantsu ka. Enne tuleb eemaldada naine, kes trummi kuuldes transsi langeb ja keda noored neiud kardavad, sest nende arvates on tema sisse läinud nat.
Vaatame Buddha üle. Tallad on ilusad.
Käime turul, ostame kommi ja läheme sööma. Koha nimi on Tshau Mjau, kivist kanal. Siin käivad pärast tööpäeva lõppu telestaarid ja lauljad. Saame viimased riismed pannilt ja arve maksab Buddha.
Lõpuks paneb Thiri meid takso peale. Joome ära õlle hotelli külmkapist.
Hotellikulid on päeval käinud meie tilkuvat tualetti parandamas, mille tulemusena moondub loputuskast pärast esimest remondijärgset kasutamist purskaevuks ja minu värskelt kohalike molluskitega pestud pea saab üle loputatud. Parandatud oli asja tüüpilisel Aasia meetodil - kilekotiga. Kohalesaabunud noormees küsib esiti pladinale viidates, kas vannitoas on keegi ja piidleb seejärel fontääni esialgu eemalt. Paneb siis ukse kinni ja hakkab kellegagi rääkima. Nat loputuskastis?
Lisa kommentaar