Kuna keegi ei tea, mis kell buss läheb, siis sõidame ehku peale
bussijaama.
Bussijaama moodi kohas on aktiivsed noormehed, kes püüavad
kõiki möödujaid oma bussi rebida. Aga vist on ikka vale koht. Sõidame
mujale. Mujal on tee veeres putka, kus mees pileteid müüb. Ekspress
Baganisse väljub kahe tunni pärast. Seniks saab platseeruda üle tee
teemajja. Tellin teed, mispeale kattub kogu laud tee ja erinevate
kakukestega. Samosad on värsked ja head. Kogu asjaajamine õnnestub
bamari keeles. Neil on pisimad toolid, mida olen seni söögikohas näinud.
Mõne aja pärast kolime teisele poole teed bussiputka juurde lebotoolidesse. Külli jälitab fotokaga minikanu. Kellade kõlinal jooksevad mööda vankreid vedavad hobused. Munk teeb almuseringi.
Saabub buss, rahvas istutatakse peale ja siis käib veel tubli 20 minutit sebimine, enne kui liikuma hakkame. Akna taga sätib õunamüüja kaupa valmis. Nühib mitte just esimeses puhtuses oleva rätiga õunad läikima ja keerab punased pooled väljapoole. Kui ostja on endale meelepärase välja valinud, tuleb kõik jälle ilusasti ringi tõsta.
Bussile sõidab järgi motikas, annab märku, mõlemad jäävad seisma, motikalt tuleb maha kaasreisija, otsib raha, saab vahetusraha tagasi ja tuleb bussi peale. Keegi ei närvelda. Ka on tavapärane, et buss venib jalgratta sabas, kui parajasti mööda ei mahu, mitte ei ürita eessõitjat kraavi suruda. Eba-aasiapäraselt hooliv liiklus.
Ekspressbuss teeb tunnise sõidu järel pooletunnise peatuse. Peatusemajale pannakse peale plekk-katust. Nende lehtedest katused kipuvad vihmaperioodil lekkima ja seepärast on moes vahetada neid tunduvalt vähem romantiliste plekk-katuste vastu.
Sõidame mööda kõrbenud riisipõldudest, palmidest ja veelkord palmidest, bambushüttidest ja härjavankritest, ikka Bagani suunas. Korraks ilmuvad ka pinnavormid. Bagan juba peaagu paistab, kui hakkame tiirutama mööda külavaheteid, vahepeal on suured liivaribad teadmata otstarbel. Siis algavad stuupad. Alguses pisemad ja hõredalt, siis järjest tihedamalt ja suuremad. Oleme Baganis, tõenäoliselt maailma suurimas templi- ja stuupakoloonias, algusega 9. sajandist. Ja meie passid on Meiktilas. Seda avastame hotellis. Neil on nüüd kolm päeva aega meile siia järele tulla.
Hotelli saamine on paras peavalu, sest meid pannakse maha Nyaung U-s. Siin on kolm asulat rivis: Nyaung U, vana-Bagan (vanapagan) ja uus-Bagan. Kõik kokku ca 10 km lõigul. Meie ajutine kodu on uus-Baganis ehk päris kaugel. Sinna peame sõitma kahe tuk-tukiga, trügides vahepeal rahvamassis, sest Baganis on täiskuupidustused ja kõik inimesed on sinna tulnud. Sellega ei osanud ma arvestada. Kuigi valgeid liigub ringi, oleme endiselt päris suur vaatamisväärsus. Maainimesed ei ole valgeid varem näinud.
Hotelli saabumegi tolles rahvaautos, ilmselt see pole selles hotellis kombeks. Hotell on nimelt peen, muud ei olnud võimalik reserveerida. On bassein, stuupad ja lilled hotelliaias ja kolm päikesevarju hotellitoa laes.
Võtame jalgrattad ja sõidame Lawkananda pagoodini, mis asub jõe ääres ja kus pidavat olema ilus vaade päikeseloojangu ajal. Vaadet on tulnud vaatama suur osa maainimesi, palju postkaardimüüjaid ja stuupa on pakitud plastikaati. Seda kullatakse üle. Kuu aja pärast võetakse plastikaat ära. Aga koht on oluline, seepärast siin ka selline rahvamurd. Ajan pisut juttu pildimüüjaga, kelle isa on järjekordselt müüdavad pildid teinud. Igavesti andekad isad neil tudengitel siin. Või on nad kõik siiski vennad ja õed.
Jõesaarel kasvatatakse sibulat ja muud. Vihmaperioodil jääb saar vee alla ja jõgi on siis igavesti lai.
Sööme prooviks hotellis basseini kõrval õhtust. Maitseb hea, aga portsud on harjumatult väikesed. Siis laseme päid pesta ja ennast igast kandist näpistada. Päris naljakas. Raha unustame tuppa ja käime sel eraldi järel. Kui nad homme saavad meie musta pesu hunniku, siis ilmselt visatakse meid siit välja: passe neil pole, raha neil pole ja üldse tunduvad täielikud kaltsakad.
Mõne aja pärast kolime teisele poole teed bussiputka juurde lebotoolidesse. Külli jälitab fotokaga minikanu. Kellade kõlinal jooksevad mööda vankreid vedavad hobused. Munk teeb almuseringi.
Saabub buss, rahvas istutatakse peale ja siis käib veel tubli 20 minutit sebimine, enne kui liikuma hakkame. Akna taga sätib õunamüüja kaupa valmis. Nühib mitte just esimeses puhtuses oleva rätiga õunad läikima ja keerab punased pooled väljapoole. Kui ostja on endale meelepärase välja valinud, tuleb kõik jälle ilusasti ringi tõsta.
Bussile sõidab järgi motikas, annab märku, mõlemad jäävad seisma, motikalt tuleb maha kaasreisija, otsib raha, saab vahetusraha tagasi ja tuleb bussi peale. Keegi ei närvelda. Ka on tavapärane, et buss venib jalgratta sabas, kui parajasti mööda ei mahu, mitte ei ürita eessõitjat kraavi suruda. Eba-aasiapäraselt hooliv liiklus.
Ekspressbuss teeb tunnise sõidu järel pooletunnise peatuse. Peatusemajale pannakse peale plekk-katust. Nende lehtedest katused kipuvad vihmaperioodil lekkima ja seepärast on moes vahetada neid tunduvalt vähem romantiliste plekk-katuste vastu.
Sõidame mööda kõrbenud riisipõldudest, palmidest ja veelkord palmidest, bambushüttidest ja härjavankritest, ikka Bagani suunas. Korraks ilmuvad ka pinnavormid. Bagan juba peaagu paistab, kui hakkame tiirutama mööda külavaheteid, vahepeal on suured liivaribad teadmata otstarbel. Siis algavad stuupad. Alguses pisemad ja hõredalt, siis järjest tihedamalt ja suuremad. Oleme Baganis, tõenäoliselt maailma suurimas templi- ja stuupakoloonias, algusega 9. sajandist. Ja meie passid on Meiktilas. Seda avastame hotellis. Neil on nüüd kolm päeva aega meile siia järele tulla.
Hotelli saamine on paras peavalu, sest meid pannakse maha Nyaung U-s. Siin on kolm asulat rivis: Nyaung U, vana-Bagan (vanapagan) ja uus-Bagan. Kõik kokku ca 10 km lõigul. Meie ajutine kodu on uus-Baganis ehk päris kaugel. Sinna peame sõitma kahe tuk-tukiga, trügides vahepeal rahvamassis, sest Baganis on täiskuupidustused ja kõik inimesed on sinna tulnud. Sellega ei osanud ma arvestada. Kuigi valgeid liigub ringi, oleme endiselt päris suur vaatamisväärsus. Maainimesed ei ole valgeid varem näinud.
Hotelli saabumegi tolles rahvaautos, ilmselt see pole selles hotellis kombeks. Hotell on nimelt peen, muud ei olnud võimalik reserveerida. On bassein, stuupad ja lilled hotelliaias ja kolm päikesevarju hotellitoa laes.
Võtame jalgrattad ja sõidame Lawkananda pagoodini, mis asub jõe ääres ja kus pidavat olema ilus vaade päikeseloojangu ajal. Vaadet on tulnud vaatama suur osa maainimesi, palju postkaardimüüjaid ja stuupa on pakitud plastikaati. Seda kullatakse üle. Kuu aja pärast võetakse plastikaat ära. Aga koht on oluline, seepärast siin ka selline rahvamurd. Ajan pisut juttu pildimüüjaga, kelle isa on järjekordselt müüdavad pildid teinud. Igavesti andekad isad neil tudengitel siin. Või on nad kõik siiski vennad ja õed.
Jõesaarel kasvatatakse sibulat ja muud. Vihmaperioodil jääb saar vee alla ja jõgi on siis igavesti lai.
Sööme prooviks hotellis basseini kõrval õhtust. Maitseb hea, aga portsud on harjumatult väikesed. Siis laseme päid pesta ja ennast igast kandist näpistada. Päris naljakas. Raha unustame tuppa ja käime sel eraldi järel. Kui nad homme saavad meie musta pesu hunniku, siis ilmselt visatakse meid siit välja: passe neil pole, raha neil pole ja üldse tunduvad täielikud kaltsakad.
Lisa kommentaar