Jätan hotellis raha toavõtme alla, sest kõik on pime, isegi elekter on
ära läinud ja nurgast kostab norinat. Ju nad raha üles leiavad, kui
valgeks läheb.
Peame bussi ootama tänavanurgal. Linnas käib juba elu.
Jalgratturid, koerad ja jalakäijad ilmuvad pimedusest ja kaovad
valgussõõri teises servas taas. Esimesed bussid sõidavad mööda, viimaks
tuleb üks, mis meid inglise keelt kõneldes peale võtab, esitades bussis
viibimise manuaali ja manitsedes oma isiklikke asju mitte laokile jätma.
Võibolla oli see taas too inglise keele harjutamise juhtum.
Sõit Mandalayni on sündmustevaene. Magan enamuse ajast. Mandalays sõidame teise bussijaama ehk suvalisele tänavale suvalise söögikoha ees, kus kaks meest bussi pesevad. Motikasõidu hind alaneb bamarikeelse kommentaari peale tuhande kyati võrra. Buss läheb tunni aja pärast Meiktilasse. Meiktilasse sellepärast, et Mandalays enam ööbida ei taha, aga Baganisse vist ühe päevaga enam ei jõua. Sööme nuudlit. Vahelduseks. Kolm söögikorda päevas on võimalik sisustada kas kolme riisitoiduga, kolme nuudlitoiduga, kahe riisi- ja ühe nuudlitoiduga või ühe riisi- ja kahe nuudlitoiduga.
Buss sõidab teise kohta ja rahvas aetakse peale. Meile on müüdud hingehinnaga esirea kohad juhi kõrval. Juht on Voldemar Panso soenguga vanamees, kellel on Pansost erinevalt juustes kaks hambatikku. Mis küsimuses hambatikud seal püsivad, jääb uurimata.
Päike paistab mulle otse peale ja tuult on moepärast. Istun nagu praepannil. Sama buss sõidab siiski ka edasi Baganisse, aga jätame selle võimaluse kasutamata, sest see tähendaks praepannil aja veetmist kuni õhtul 6-7ni ja saabumist Baganisse ilma ööbimiskohata. Pealegi nihkuks õlu korvtoolides kättesaamatusse kaugusse.
Bussi signaal ei tööta. Puuduva signaalita sõitmisest on Aasias ebameeldivam ilmselt ainult piduriteta sõit. Signaalita oled justkui nähtamatu. Üks poiss kõõlub pidevalt uksel ja hõikab kaasliiklejale liig lähedale sattudes valju ja kõlava häälega „hooi".
Tukun viie minuti kaupa ja näen pidevalt midagi unes. Selja taga istub munk. Kõige värvikam sündmus on läbisõit lilleturust. Bussis puudub telekas ja stereosüsteem. Ümbrus on taas tasane ja täis palme. Siinkandis on vahepeal pikad jupid asustamata maad, nagu kodus.
Meiktila on uus linn. Ja suur. Viimati põles 1991. aastal. Sõidame hotelli, kus on mingi segadus ja peame kolima teise tuppa, sest esimese kõrval hakatakse tegema müra. Elekter läheb ära. Rõdu on järve suunas, aga järve ees on betoonputka ja okastraadiga tara.
Linnas on iseseisvuse auks püsti pandud valge sammas ja park. Täitsa kobe park, keegi toimetab ka peenras. Samba ümber on aga määratlemata maastik koerajunnide ja kilekottidega.
Järvel on pagood. Vaatame üle. Naistel sissepääs keelatud. Selge, siis jääb ka annetus saamata. Päästame aga vallale viis kala, kes siplevad sissepääsu juures kilekotis. Loodetavasti ei saa nad neid uuesti kätte. Teisel pool on kullatud hiigelpart.
Päikeseloojangut vaatame moodsates korvtoolides, saateks õlu, kevadrullid, banaanipannkook ja piimakokteil. Ja ei mingit riisi ega nuudleid. Mööda kõnnib valgeid. Ei tea, mida nad siin küll teevad?
Toas tiksub geko. Internetti on moepärast ja mis kell homme buss läheb, seda nad siin ei tea.
Sõit Mandalayni on sündmustevaene. Magan enamuse ajast. Mandalays sõidame teise bussijaama ehk suvalisele tänavale suvalise söögikoha ees, kus kaks meest bussi pesevad. Motikasõidu hind alaneb bamarikeelse kommentaari peale tuhande kyati võrra. Buss läheb tunni aja pärast Meiktilasse. Meiktilasse sellepärast, et Mandalays enam ööbida ei taha, aga Baganisse vist ühe päevaga enam ei jõua. Sööme nuudlit. Vahelduseks. Kolm söögikorda päevas on võimalik sisustada kas kolme riisitoiduga, kolme nuudlitoiduga, kahe riisi- ja ühe nuudlitoiduga või ühe riisi- ja kahe nuudlitoiduga.
Buss sõidab teise kohta ja rahvas aetakse peale. Meile on müüdud hingehinnaga esirea kohad juhi kõrval. Juht on Voldemar Panso soenguga vanamees, kellel on Pansost erinevalt juustes kaks hambatikku. Mis küsimuses hambatikud seal püsivad, jääb uurimata.
Päike paistab mulle otse peale ja tuult on moepärast. Istun nagu praepannil. Sama buss sõidab siiski ka edasi Baganisse, aga jätame selle võimaluse kasutamata, sest see tähendaks praepannil aja veetmist kuni õhtul 6-7ni ja saabumist Baganisse ilma ööbimiskohata. Pealegi nihkuks õlu korvtoolides kättesaamatusse kaugusse.
Bussi signaal ei tööta. Puuduva signaalita sõitmisest on Aasias ebameeldivam ilmselt ainult piduriteta sõit. Signaalita oled justkui nähtamatu. Üks poiss kõõlub pidevalt uksel ja hõikab kaasliiklejale liig lähedale sattudes valju ja kõlava häälega „hooi".
Tukun viie minuti kaupa ja näen pidevalt midagi unes. Selja taga istub munk. Kõige värvikam sündmus on läbisõit lilleturust. Bussis puudub telekas ja stereosüsteem. Ümbrus on taas tasane ja täis palme. Siinkandis on vahepeal pikad jupid asustamata maad, nagu kodus.
Meiktila on uus linn. Ja suur. Viimati põles 1991. aastal. Sõidame hotelli, kus on mingi segadus ja peame kolima teise tuppa, sest esimese kõrval hakatakse tegema müra. Elekter läheb ära. Rõdu on järve suunas, aga järve ees on betoonputka ja okastraadiga tara.
Linnas on iseseisvuse auks püsti pandud valge sammas ja park. Täitsa kobe park, keegi toimetab ka peenras. Samba ümber on aga määratlemata maastik koerajunnide ja kilekottidega.
Järvel on pagood. Vaatame üle. Naistel sissepääs keelatud. Selge, siis jääb ka annetus saamata. Päästame aga vallale viis kala, kes siplevad sissepääsu juures kilekotis. Loodetavasti ei saa nad neid uuesti kätte. Teisel pool on kullatud hiigelpart.
Päikeseloojangut vaatame moodsates korvtoolides, saateks õlu, kevadrullid, banaanipannkook ja piimakokteil. Ja ei mingit riisi ega nuudleid. Mööda kõnnib valgeid. Ei tea, mida nad siin küll teevad?
Toas tiksub geko. Internetti on moepärast ja mis kell homme buss läheb, seda nad siin ei tea.
Lisa kommentaar