Kui oleme hommikukohvi välja kaubelnud, uurin personali ettevalmistuse kohta.
Kõik on autodidaktid. Pluss Merlini äpp. Linnuhäälte salvestusi mängitakse sellepärast, et kõik teevad nii. Nad teavad, et see on lindudele halb. Aga turist on ju linnu vaatamise eest maksnud. Püüan seletada, et minu meelest ei ole ükski foto ega liiginimekirja pikendus linnu kiusamist väärt. Las lind teeb oma linnuasja. Kui tema rada seejuures minu omaga ristub, on tore. Kui mitte, on ka hästi. Ma tõesti ei tulnud selle peale, et selline tegevusformaat on olemas. Nüüd on selge, miks räägitakse loodusturismi loodust kahjustavast mõjust. Sellele on kõva tellimus. Ilmselt on palju pahaseid inimesi, kes kirjutavad kaebekirja, kui bukletis lubatud lindu ei näe, ja küsivad raha tagasi. Teadmatus on jõud. Pole kindel, kas poiss saab aru.
Vaatame algatuseks parkla servas puudel toimuvat sebimist. Minu suureks rõõmuks tegutseb värviliste värvuliste seas üks ronilind. Midagi porrilaadset. Raskemini märgatavad linnud on kuidagi huvitavamad. Neil oleks nagu mingi saladus. See siin on pruunides toonides, kõveriku nokaga ja jalutab pikad varbad harali mööda puutüve, siis rabistab marju süüa.
Longime mööda rada. Peab tulema rähn. Rähn oleks ju tore. Poiss paneb jälle pilli hüüdma ja on täis hämmastust, kui palun tal seda mitte teha. Lind on ju kuskil lähedal. Kui salvestusi mängida ei saa, siis poiss esialgu mossitab eemal natuke. Rähn vist tulebki, aga lendab kohe jälle minema. Samas, mine sa tea, puude vahel on veel hämar. Tegeleme hoopis sellega, et koolibrid üritavad meile pähe istuda. Jooginõud on tühjad ja siin ümbruses ei paista eriti palju õitsvaid taimi. Vaesekesed. Need elegantsed haprad linnud on alandatud kerjusteks nagu pardid Tallinna veekogudel. Vaatame, kuidas vesi okstelt tilgub. Osad inimesed vist ei tule selle peale, et õues võiks olla lihtsalt tore.
Mööda rada natuke edasi minnes tegutseb okstel täitsa palju linde ilma igasuguse narritamiseta ja on rahulik ja mõnus. Selja tagant saabub seltskond, kes läheb kohtumisele järgmise pooltaltsa antpitta Shakiraga (Grallaricula flavirostris). Kõik rivistatakse sobivasse kaugusesse puutüvest, millele on puistatud ussikesi. Lind seisab puude all samblasel oksal, keerutab pead ja hööritab puusi. Polegi ussikesi vaja. Selgub, et siin tegutseb paar. Kui üks neist pildistamiseks ettenähtud oksale maandub, saan peaaegu pragada, kui julgen pildistada teist lindu tema oma valitud ümbruses, selmet teha sama pilti nagu kõik ülejäänud. Poiss ju ei tea, et ma sisustan nii oma töö- kui ka puhkeaja iseseisvalt. Kalle võtab olukorra tabavalt kokku, et oleme enda teadmata sattunud loomaaeda. Mis teha, puudulik kodutöö. Talitajatega pole tõesti mõtet pahandada. Siin on ikkagi tööstusettevõte.
Järgmiseks vaatame banaane söövaid linde. Või noh, mina muidugi kiusakalt vaatan neid, kes parasjagu ei söö banaani. Õigupoolest ootame, et vanem meesterahvas kusagil eemal leiaks mingi erilise linnu, et siis kõik koos teda vaatama tõtata. Lind ei anna end kätte. Meiega liitunud noored inimesed vadistavad entusiastlikult ja vahetpidamata. Andy rullib telefonis. Kõik on rahul. Väljaarvatud võibolla kena väike varblane Zonotrichia capensis, kes ei suuda ära imestada, kuidas ta on välja haudunud endast kaks korda suurema läik-nugiturpiali, kes muudkui süüa juurde mangub.
Tuleb tunnistada, et poiss kohaneb olukorraga, kui on telefoni teel meie peale kellelegi kaevanud. Laseb meil rahulikult sammalt pildistada. See rahustab. Näitan talle pärleid ämblikuvõrgus. Vast õpib midagi. Neil oleks siia üht Vahur Seppa vaja. Hiljem guugeldab poiss meile juba parklas vedelevat suurt ööliblikat. Hakkab tekkima uus tasakaal.
Pärast lõunat sajab. Puud oma rippuvate samblikutortidega seisavad sudus nagu tondid. Käime jõe ääres, aga pole mul siin suuremat vesipapiõnne kui Keila-Joal. Kui oleme juba üpris üpris märjaks saanud, räägib Kalle välja loa minna tuppa raamatut lugema. Poiss istub tükk aega maja ees autos. Ju ei julge enne ettenähtud aega koju minna.
Vaatame algatuseks parkla servas puudel toimuvat sebimist. Minu suureks rõõmuks tegutseb värviliste värvuliste seas üks ronilind. Midagi porrilaadset. Raskemini märgatavad linnud on kuidagi huvitavamad. Neil oleks nagu mingi saladus. See siin on pruunides toonides, kõveriku nokaga ja jalutab pikad varbad harali mööda puutüve, siis rabistab marju süüa.
Longime mööda rada. Peab tulema rähn. Rähn oleks ju tore. Poiss paneb jälle pilli hüüdma ja on täis hämmastust, kui palun tal seda mitte teha. Lind on ju kuskil lähedal. Kui salvestusi mängida ei saa, siis poiss esialgu mossitab eemal natuke. Rähn vist tulebki, aga lendab kohe jälle minema. Samas, mine sa tea, puude vahel on veel hämar. Tegeleme hoopis sellega, et koolibrid üritavad meile pähe istuda. Jooginõud on tühjad ja siin ümbruses ei paista eriti palju õitsvaid taimi. Vaesekesed. Need elegantsed haprad linnud on alandatud kerjusteks nagu pardid Tallinna veekogudel. Vaatame, kuidas vesi okstelt tilgub. Osad inimesed vist ei tule selle peale, et õues võiks olla lihtsalt tore.
Mööda rada natuke edasi minnes tegutseb okstel täitsa palju linde ilma igasuguse narritamiseta ja on rahulik ja mõnus. Selja tagant saabub seltskond, kes läheb kohtumisele järgmise pooltaltsa antpitta Shakiraga (Grallaricula flavirostris). Kõik rivistatakse sobivasse kaugusesse puutüvest, millele on puistatud ussikesi. Lind seisab puude all samblasel oksal, keerutab pead ja hööritab puusi. Polegi ussikesi vaja. Selgub, et siin tegutseb paar. Kui üks neist pildistamiseks ettenähtud oksale maandub, saan peaaegu pragada, kui julgen pildistada teist lindu tema oma valitud ümbruses, selmet teha sama pilti nagu kõik ülejäänud. Poiss ju ei tea, et ma sisustan nii oma töö- kui ka puhkeaja iseseisvalt. Kalle võtab olukorra tabavalt kokku, et oleme enda teadmata sattunud loomaaeda. Mis teha, puudulik kodutöö. Talitajatega pole tõesti mõtet pahandada. Siin on ikkagi tööstusettevõte.
Järgmiseks vaatame banaane söövaid linde. Või noh, mina muidugi kiusakalt vaatan neid, kes parasjagu ei söö banaani. Õigupoolest ootame, et vanem meesterahvas kusagil eemal leiaks mingi erilise linnu, et siis kõik koos teda vaatama tõtata. Lind ei anna end kätte. Meiega liitunud noored inimesed vadistavad entusiastlikult ja vahetpidamata. Andy rullib telefonis. Kõik on rahul. Väljaarvatud võibolla kena väike varblane Zonotrichia capensis, kes ei suuda ära imestada, kuidas ta on välja haudunud endast kaks korda suurema läik-nugiturpiali, kes muudkui süüa juurde mangub.
Tuleb tunnistada, et poiss kohaneb olukorraga, kui on telefoni teel meie peale kellelegi kaevanud. Laseb meil rahulikult sammalt pildistada. See rahustab. Näitan talle pärleid ämblikuvõrgus. Vast õpib midagi. Neil oleks siia üht Vahur Seppa vaja. Hiljem guugeldab poiss meile juba parklas vedelevat suurt ööliblikat. Hakkab tekkima uus tasakaal.
Pärast lõunat sajab. Puud oma rippuvate samblikutortidega seisavad sudus nagu tondid. Käime jõe ääres, aga pole mul siin suuremat vesipapiõnne kui Keila-Joal. Kui oleme juba üpris üpris märjaks saanud, räägib Kalle välja loa minna tuppa raamatut lugema. Poiss istub tükk aega maja ees autos. Ju ei julge enne ettenähtud aega koju minna.
Lisa kommentaar