Kohvi pakutakse rõdul, kui on vaevalt valgeks läinud.
Andy laseb end oodata. Tuleb hoopis proua, kes teatab, et Andy on haige ja tuleb teine giid. Seda ta läkastas ja löristas eile ega tahtnud kuidagi auto kliimaseadet tööle panna. Huvitav, kas on ka kergelt nakkav tõbi...
Tuleb Esteban. Jalutame mööda metsarada, meelitame linde. Esteban küsib raadiosaatjast, kas allpool on kedagi näha. Ei kedagi, kostab vastus. Siis lendab üks kaljukukes üle pea. Ja vidina järgi leiame kõrgel oksal Schistes albogularise – valge lipsuga koolibri, kes on eriline selle poolest, et ta kunagi jootjate juures ei käi.
Altpoolt hakkab hääli kostma. Vaevaliselt venib ülespoole hulk vanemat sorti inimesi. Mõnel neist on sellised objektiivid küljes, et enne peab võileiva ära sööma, kui selle üles jaksab tõsta. Tulevad kõik koolibrit vaatama. Moodustame ühise hajusa gupeeringu teel autode suunas. Enne parklat näeme üht ronilindudest. Veeaur keerleb aeglaselt küngaste vahelt üles.
Saabub info, et kusagil on nähtud antpitta-nimelist lindu. St kedagi Grallaria-perekonnast. Kogu kamp viskub autodesse ja kimab mööda mudast metsateed lindu vaatama. Vennad-maaomanikud on tuntud selle poolest, et nad on muidu pelglikud ja peidulised antpittad endaga harjutanud ja neile lausa nimed pannud. Meelitamise peale tulevad linnud alustaimestikust välja. Sedapuhku on lootust näha Willit, kollase kõhualusega lindu. Willi ilmubki publiku ette, korjab ussikesed kokku ja kaob. Umbes sama palju pälvib tähelepanu kännul konutav pika sabaga sisalik.
Majutuse juurde vaatlusposti on pandud toki otsa uus banaan, mida kogunevad nokkima lõhisnokad ja tangarad. Nad annavad banaanile kärmelt maisitõlviku väljanägemise. Läheduses oll nähtud andi ketsalit. Kõik vudivad sinna. Kui ketsal minema lendab, võib aega veeta koolibrisid vaadates. Isegi pilve-vedikkoolibri poseerib ilusti. Ilmub välja Andy. Olla saanud süsti tagumikku ja nüüd terve.
Pärast lõunat proovime edutult jõe ääres vesipappi näha. Selle asemel näeme teel jõeni ja tagasi igasugu muid väikseid linde. Käime vaatamas 12-aastast suurt antpittat Mariat ja siis uuesti banaani nosivaid tangarasid. Seejärel sõidame koos Iisraeli poisi ja tolle giidiga mäe otsa, kus kõrgel puuoksal kõõlub kilbis-mägituukan ja veidi edasi peab ümbrust silmas punast karva rähn. Teel on siiru-viirulisi samblikke ja lehmakooke. Hakkab tibutama ja kaugemad pinnavormid kaovad hämusse. Vaatame kõigest hoolimata veel tukkuvat lüürasabaga öösorri. Saba on vägev. Lindu ennast polegi õieti näha.
Pärast õhtusööki kästakse kaamerad kaasa võtta. Sõidame pimeduses mäest alla ja üle jõe. Ronime suvalises kurvis autost välja. Andy käsib meil oodata ja kaob pimedusse kakuhääli tegema. Kusagil kräunub keegi kassi moodi, keegi teeb pänn-änn-änn-änn, lisaks mitmes toonis siristamine. Põõsastes vilgutavad mingit sorti jaaniussid ja aeg-ajalt lööb taevas valgeks. Päris muljetavaldav. Miks kaamerad pidi kaasa võtma, jääb mõistatuseks. Andy mängib tubli tunni siin ja seal kakuhääli, aga ei midagi. Lõpuks pääseb tuppa raamatut lugema.
Ma tegelikult ei ole üldse kindel, et see kõik on hea, mis siin tehakse: linnuhäälte mängimine (stress, energiakulu?), söötmiskohad (parasiitide levik, sõltuvus?), öölindude jahtimine taskulambiga (pimestab?), arglike lindude harjutamine inimestega (kõiki inimesi pole vaja usaldada), autodega ringi paarutamine päev otsa (müra, heitgaasid)... Lisaks on siin linnuhäälte ettemängimisele keeratud vinti peale sellega, et giidid kannavad vöö küljes pisikesi kõlareid. Tuleks homme uurida, kust nad oma teadmised on omandanud.
Tuleb Esteban. Jalutame mööda metsarada, meelitame linde. Esteban küsib raadiosaatjast, kas allpool on kedagi näha. Ei kedagi, kostab vastus. Siis lendab üks kaljukukes üle pea. Ja vidina järgi leiame kõrgel oksal Schistes albogularise – valge lipsuga koolibri, kes on eriline selle poolest, et ta kunagi jootjate juures ei käi.
Altpoolt hakkab hääli kostma. Vaevaliselt venib ülespoole hulk vanemat sorti inimesi. Mõnel neist on sellised objektiivid küljes, et enne peab võileiva ära sööma, kui selle üles jaksab tõsta. Tulevad kõik koolibrit vaatama. Moodustame ühise hajusa gupeeringu teel autode suunas. Enne parklat näeme üht ronilindudest. Veeaur keerleb aeglaselt küngaste vahelt üles.
Saabub info, et kusagil on nähtud antpitta-nimelist lindu. St kedagi Grallaria-perekonnast. Kogu kamp viskub autodesse ja kimab mööda mudast metsateed lindu vaatama. Vennad-maaomanikud on tuntud selle poolest, et nad on muidu pelglikud ja peidulised antpittad endaga harjutanud ja neile lausa nimed pannud. Meelitamise peale tulevad linnud alustaimestikust välja. Sedapuhku on lootust näha Willit, kollase kõhualusega lindu. Willi ilmubki publiku ette, korjab ussikesed kokku ja kaob. Umbes sama palju pälvib tähelepanu kännul konutav pika sabaga sisalik.
Majutuse juurde vaatlusposti on pandud toki otsa uus banaan, mida kogunevad nokkima lõhisnokad ja tangarad. Nad annavad banaanile kärmelt maisitõlviku väljanägemise. Läheduses oll nähtud andi ketsalit. Kõik vudivad sinna. Kui ketsal minema lendab, võib aega veeta koolibrisid vaadates. Isegi pilve-vedikkoolibri poseerib ilusti. Ilmub välja Andy. Olla saanud süsti tagumikku ja nüüd terve.
Pärast lõunat proovime edutult jõe ääres vesipappi näha. Selle asemel näeme teel jõeni ja tagasi igasugu muid väikseid linde. Käime vaatamas 12-aastast suurt antpittat Mariat ja siis uuesti banaani nosivaid tangarasid. Seejärel sõidame koos Iisraeli poisi ja tolle giidiga mäe otsa, kus kõrgel puuoksal kõõlub kilbis-mägituukan ja veidi edasi peab ümbrust silmas punast karva rähn. Teel on siiru-viirulisi samblikke ja lehmakooke. Hakkab tibutama ja kaugemad pinnavormid kaovad hämusse. Vaatame kõigest hoolimata veel tukkuvat lüürasabaga öösorri. Saba on vägev. Lindu ennast polegi õieti näha.
Pärast õhtusööki kästakse kaamerad kaasa võtta. Sõidame pimeduses mäest alla ja üle jõe. Ronime suvalises kurvis autost välja. Andy käsib meil oodata ja kaob pimedusse kakuhääli tegema. Kusagil kräunub keegi kassi moodi, keegi teeb pänn-änn-änn-änn, lisaks mitmes toonis siristamine. Põõsastes vilgutavad mingit sorti jaaniussid ja aeg-ajalt lööb taevas valgeks. Päris muljetavaldav. Miks kaamerad pidi kaasa võtma, jääb mõistatuseks. Andy mängib tubli tunni siin ja seal kakuhääli, aga ei midagi. Lõpuks pääseb tuppa raamatut lugema.
Ma tegelikult ei ole üldse kindel, et see kõik on hea, mis siin tehakse: linnuhäälte mängimine (stress, energiakulu?), söötmiskohad (parasiitide levik, sõltuvus?), öölindude jahtimine taskulambiga (pimestab?), arglike lindude harjutamine inimestega (kõiki inimesi pole vaja usaldada), autodega ringi paarutamine päev otsa (müra, heitgaasid)... Lisaks on siin linnuhäälte ettemängimisele keeratud vinti peale sellega, et giidid kannavad vöö küljes pisikesi kõlareid. Tuleks homme uurida, kust nad oma teadmised on omandanud.
Lisa kommentaar