linnuvaatluse algus

Kui oleme söönud, pakkinud ja puhtaks pestud riided kätte saanud, saabub Andy.
Tema on linnugiid oma isa ja onu ettevõtmises.
Sõidame uuesti mööda maailma keskpunktist ning võtame suuna mägedesse pilvemetsa.
Vahepeatus Alambi kaitsealal, mille peamiseks vaatamisväärsuseks on aeda üles riputatud jooginõud koolibridele. St mitte need roosad plastnõud pole vaatamist väärt, vaid koolibride sagin ümber nende. Vaikselt piiksudes vuhisevad paarkümmend lindu mööda seda ringi. Tohutu virrvarr. Osad joovad lennu pealt, osad võtavad vaevaks hetkeks maanduda. Joogikordade vahel istutakse põõsas, iga lind läheb alati tagasi täpselt samale oksale. Külastaja võib võtta väikse joogianuma pihku, et linde eriti lähedalt näha. Nii on suisa näha ka linnu keelt. Mõni toetab oma pisikesed küüned korraks ka peopesale. Ümber pea suriseks nagu parv kimalasi. Väidetavalt tarbivad need magusasõltlased siin kamba peale 60 liitrit suhkruvett päevas.
Eraldi on toidurennid suurematele lindudele. Peamiselt käivad seal igat värvi tanagerid, aga ka parbelinnud, marjavindid, suurmotmot, turpial ja orav. Maast virutab toitu hiigelrott aguuti.
Lõunaks jõuame linnurahu-nimelisse paika, kus sööme ja majutume. Ja siis kohe jälle metsa. Siin on mets samblasem ja niiskem, õisi on rohkem. Linde on kuulda, aga mitte näha. Linnuvarje juurde peavad tulema andi kaljukukesed. Tuleb hoopis kalkunkondor ja istub keset palmi. Mõne aja pärast on siiski kuulda kriiskamist ja esimene punane kukk lendab lehtede vahele. See on üks väga imelik lind, kellel oleks nagu kaks pead ja nokka nagu polekski. Kohale lehvib veel paar isendit ja siis nad seal istuvad ja karjuvad üksteise peale. Harjutavad kanade tulekuks.
Eelmine
maailma keskpunkt
Järgmine
teine linnupäev

Lisa kommentaar

Email again: