Pärast hommikusööki kohtume hotelli fuajees Ramiroga.
Tema peab meid nüüd nädal aega kantseldama. Korjame kõigepealt väiksesse kastiautosse toidukraami ja kütet ning asume teele metsa suunas. Poolel teel on pirukapeatus Dayumas – linnakeses, mis võiks asuda ükskõik kus. Ilmetud kuubikujulised majad, madalate plasttoolidega pisikesed söögikohad, tee ääres letid, kus müüakse puuvilju ja ühekorra-plastpakendites tarbekaupa, igas letis sama valik. Suuri koguseid ei jaksa inimesed korraga osta.
Asfalt asendub kruusaga, hüpleme hispaaniakeelse estraadimuusika saatel mööda naftatorudega ääristatud teed tsivilisatsioonist kaugemale. Hästi õlitatud mets. Üsna näritud ka. Paaris kohas põleb tornis maagaas ja küpsetab igal ööl tuhandeid putukaid. Gaasi turustamine ei ole piisavalt kasumlik, et sellega tegeleda, lihtsam on atmosfääri paisata. Sotsiaalne vastutustunne ju võiks eeldada näiteks gaasi müümist kohalikele, et nood saaks seda söögitegemisel kasutada, selle asemel et tuletegemiseks puid maha võtta. Hüvitaks mingilgi määral kogu seda laga, mis naftapuurimisega kaasneb. Võibolla on siin paslik Andres Vuti eeskujul nentida, et kõrge IQ takistab inimesel rikkaks saamist. Nn areng ja häving kipuvad olema ühe ja sama tagumiku kaks kannikat. Oskame küll saata inimesi kosmosesse, aga ei oska oma maapealseid igapäevaseid asju ajada võimalikult väikeste kahjudega.
Jõuame Tiputini jõeni, mille kaldal asub üks kümnest looduspargi vahipostist. Tuleb end registreerida. Pargivalvur Marco näitab kaardilt, kus on vahipostid, kus taromenane ja tagaeri hõimude kaitseks suletud ala ja kus pargivahid kaimaneid seiramas käivad. Kokku peab üle tuhande hektari suurusel alal suutma silma peal hoida 38 inimest. Sissepääsutasu pole.
Istume ümber pikka kitsasse mootorpaati. Jõe kohal heljub tihke ja niiske magus mõrkjas õhk, veest turritavad murdunud puude tüved ja oksad. Lühidalt näitavad end kaks roosat delfiini. Mööda vilksatab liblikaid ja linde. Siseneme Yasuní rahvusparki, mis on võetud UNESCO biosfääri kaitsealade nimekirja ja kus on ühel hektaril rohkem liike kui kogu Euroopas. Iga kolme päeva tagant avastatakse Amazonases uus liik ja iga sekundiga võetakse maha jalgpalliväljaku jagu metsa. Omapärane võidujooks.
Maabume tosina lehtkatusega onni juures. Kogu personal on siia kogunenud ainult meie jaoks: giid Ramiro, tugijõud Sebastian, paadimees Carlos, kokk Lisandro ja abikokk Victoria. Laager mahutab muidugi rohkem. Siin on kaheksa 2-kohalist hütti, tudengeid saab elama toppida kuni 30. Eelmisel nädalal lahkus 20-pealine jõuk.
Hütt on vaatega jõele, voodil luikedeks volditud rätikud. Jõe teisel kaldal möödub parasjagu kamp orav-pärdikuid (Saimiri cassiquiarensis macrodon).
Süsteem on selline, et lõuna on alati kell üks ja õhtusöök kell seitse. Hommikusöök oleneb päevakavast. Kui oleme ettenähtud lõuna kätte saanud, läheme kohe esimesele jalutuskäigule. Metsaminekuks eraldatakse igaühele musta värvi kummikud. Midagi ei tohi puudutada enne, kui oled veendunud, et see pole elus. Või kaetud kuul-sipelgatega (inglise keeles bullet ant, ld k Paraponera clavata). Maailma kõige valusama hammustusega putukad. Mul on meeles Sergei Põime lugu hammustada saamisest. Ise proovida ei taha. Näeme neid hirmuäratavaid sipelgaid paaris kohas. Paistab, et esinevad ühekaupa. Muidu on tavaline amasoonase võsa, ükski taim ei sarnane enda kõrval kasvavale. Üle kõige laiub helide kakofoonia, pidevalt keegi vilistab, piiksub, siristab või kräuksub. Ega hästi aru ei saa, milliseid neist helidest teevad putukad, millised konnad, milliseid loomad ja millised linnud. Paar korda lendab mööda maailma suurim ja veetlevalt sinine liblikas Morpho menelaus, aga poseerimiseks ei peatu. Surnud isendit võimalik näha Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumis. Möödume paarist tohutult jurakate juurtega kapokipuust.
Pärast saab veel natuke baaslaagris ringi vahtida, kus puude otsas kädistavad suured sinakas-mustad linnud (suur-ühiskäod) ja rippuvaid pesaampleid kuduvad linnud (eris-suurturpialid). Üks liblikas osutub tähelepanelikumal vaatlusel koolibriks.
Asfalt asendub kruusaga, hüpleme hispaaniakeelse estraadimuusika saatel mööda naftatorudega ääristatud teed tsivilisatsioonist kaugemale. Hästi õlitatud mets. Üsna näritud ka. Paaris kohas põleb tornis maagaas ja küpsetab igal ööl tuhandeid putukaid. Gaasi turustamine ei ole piisavalt kasumlik, et sellega tegeleda, lihtsam on atmosfääri paisata. Sotsiaalne vastutustunne ju võiks eeldada näiteks gaasi müümist kohalikele, et nood saaks seda söögitegemisel kasutada, selle asemel et tuletegemiseks puid maha võtta. Hüvitaks mingilgi määral kogu seda laga, mis naftapuurimisega kaasneb. Võibolla on siin paslik Andres Vuti eeskujul nentida, et kõrge IQ takistab inimesel rikkaks saamist. Nn areng ja häving kipuvad olema ühe ja sama tagumiku kaks kannikat. Oskame küll saata inimesi kosmosesse, aga ei oska oma maapealseid igapäevaseid asju ajada võimalikult väikeste kahjudega.
Jõuame Tiputini jõeni, mille kaldal asub üks kümnest looduspargi vahipostist. Tuleb end registreerida. Pargivalvur Marco näitab kaardilt, kus on vahipostid, kus taromenane ja tagaeri hõimude kaitseks suletud ala ja kus pargivahid kaimaneid seiramas käivad. Kokku peab üle tuhande hektari suurusel alal suutma silma peal hoida 38 inimest. Sissepääsutasu pole.
Istume ümber pikka kitsasse mootorpaati. Jõe kohal heljub tihke ja niiske magus mõrkjas õhk, veest turritavad murdunud puude tüved ja oksad. Lühidalt näitavad end kaks roosat delfiini. Mööda vilksatab liblikaid ja linde. Siseneme Yasuní rahvusparki, mis on võetud UNESCO biosfääri kaitsealade nimekirja ja kus on ühel hektaril rohkem liike kui kogu Euroopas. Iga kolme päeva tagant avastatakse Amazonases uus liik ja iga sekundiga võetakse maha jalgpalliväljaku jagu metsa. Omapärane võidujooks.
Maabume tosina lehtkatusega onni juures. Kogu personal on siia kogunenud ainult meie jaoks: giid Ramiro, tugijõud Sebastian, paadimees Carlos, kokk Lisandro ja abikokk Victoria. Laager mahutab muidugi rohkem. Siin on kaheksa 2-kohalist hütti, tudengeid saab elama toppida kuni 30. Eelmisel nädalal lahkus 20-pealine jõuk.
Hütt on vaatega jõele, voodil luikedeks volditud rätikud. Jõe teisel kaldal möödub parasjagu kamp orav-pärdikuid (Saimiri cassiquiarensis macrodon).
Süsteem on selline, et lõuna on alati kell üks ja õhtusöök kell seitse. Hommikusöök oleneb päevakavast. Kui oleme ettenähtud lõuna kätte saanud, läheme kohe esimesele jalutuskäigule. Metsaminekuks eraldatakse igaühele musta värvi kummikud. Midagi ei tohi puudutada enne, kui oled veendunud, et see pole elus. Või kaetud kuul-sipelgatega (inglise keeles bullet ant, ld k Paraponera clavata). Maailma kõige valusama hammustusega putukad. Mul on meeles Sergei Põime lugu hammustada saamisest. Ise proovida ei taha. Näeme neid hirmuäratavaid sipelgaid paaris kohas. Paistab, et esinevad ühekaupa. Muidu on tavaline amasoonase võsa, ükski taim ei sarnane enda kõrval kasvavale. Üle kõige laiub helide kakofoonia, pidevalt keegi vilistab, piiksub, siristab või kräuksub. Ega hästi aru ei saa, milliseid neist helidest teevad putukad, millised konnad, milliseid loomad ja millised linnud. Paar korda lendab mööda maailma suurim ja veetlevalt sinine liblikas Morpho menelaus, aga poseerimiseks ei peatu. Surnud isendit võimalik näha Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumis. Möödume paarist tohutult jurakate juurtega kapokipuust.
Pärast saab veel natuke baaslaagris ringi vahtida, kus puude otsas kädistavad suured sinakas-mustad linnud (suur-ühiskäod) ja rippuvaid pesaampleid kuduvad linnud (eris-suurturpialid). Üks liblikas osutub tähelepanelikumal vaatlusel koolibriks.
Lisa kommentaar