Ööhääled on teistsugused kui päevahääled.
Siristamist on rohkem. Kusagilt vasakult kostab üksikuid krooksatusi, millele vastatakse paremalt krooksuvalanguga. Teiselt poolt jõge vilgutaks justkui keegi taskulampi, ent need on siiski mingit sorti led-kärbsed.
Hommikusöök pool seitse. Ja siis kohe metsa. Seekord jalutame jõe teisel kaldal, kus on liblikaid, tuukan, koolibrid, kollaste ogadega varustatud ämblikud, suured puud ja paar pisikest konna. Iga leht või oks võib võtta jalad alla. Seetõttu liigume väärika aeglusega, et jõuaks kõike vahtida. Näeme jaaguari ja kitsede jälgi ja munevat rohutirtsu. Ta on juba terve puutüve muhklikuks munenud. Siin on sadu viise elada ja sadu viise surra. Suur hulk elukaid teeskleb, et on keegi teine. Kaugemal jaurab üksik möiraahv.
Laagris tagasi, on paar tundi vaba aega, mille sisustame tukkumisega. Siis lõuna, mida ei jaksa ära süüa. Toit on väga maitsev, aga kaks korda päevas kolm käiku on selle rammestava ilmaga isegi mulle liig. Siis magame jälle tunnikese. Kui on juba nii uinutav ümbrus.
Linnud, kes olid keskpäevases palavuses kisamise katkestanud, ärkavad päevasest roidumusest, hakkavad edasi-tagasi lendama ja kädistama. Meie lemmik on veetilga kukkumist meenutava häälega eris-suurturpial. Meisterdab kõrtest nuiakujulisi pesi, mis mitmekaupa kõrgel puuokstel ripuvad. Turpialile meeldib pesitseda grupiviisiliselt. Saan pildile hüttide vahel patseeriva päikesekure.
Pärastlõunal toimub paadisõit ülesvoolu, lootuses näha linde ja tuua ära Ramiro kadumaläinud pagas. Jäälind narrib meid, lennates edasi just siis, kui oleme jõudnud pildistamuseks sobivasse kaugusse. Jõeäärsel oksal poseeriv madukael see-eest ei lase end segada, vaid näitab, mis imetabaseid asendeid ta oma kaelaga võtta suudab. Jõuame majapidamiseni veidi pargist väljas, kus lagedal kasvavatel üksikutel puudel on näha kollast kärbsenäppi, heledat karakaarat ja kaht liiki papagoisid. Poisid kõõluvad puu otsas ja korjavad džungliviinamarju. Alla võetakse terve kobar, kuigi valmis on alles paar marja. Pidurdusprotsessidega peavad nad siin veel tegelema. Õu on puhas, väljaarvatud väike prügimägi nurga taga. Välu teises servas teevad aega parajaks paar kodusiga. Kadunud pagas saabub mootorratta seljas ja asume tagasiteele.
Päeva lõpetuseks on ette nähtud jalutuskäik pimedas metsas. Veidi kõhe on teadmatus, kuidas pimedas kuulsipelgate eest põigelda. Kõigepealt on konn kõrgel puu otsas. Teatame Ramirole, et meie konnad ei roni kunagi puu otsa. Pärast on kellegi silmad kõrgustes. Mingit sorti karu. Igasugu satikad on tulnud lehtede peale, eelkõige ämblikud ja rohutirtsud, aga ka kepp-putukad (stick insect, Phasmatodea) ja üks palvetajaritsikas. Lõpuks polegi väga hirmus, aga hea on ikkagi õue peale tagasi jõuda.
Meie rõdule kolinud konn on ikka seal ja vannituppa on siginenud kaks hiiglaslikku prussakat. Üks püüab end põrandaliistu alla peita, teine, pirakam, jookseb ümber kraanikausi. Nüüd on küll putukad-toas-olukord.
Hommikusöök pool seitse. Ja siis kohe metsa. Seekord jalutame jõe teisel kaldal, kus on liblikaid, tuukan, koolibrid, kollaste ogadega varustatud ämblikud, suured puud ja paar pisikest konna. Iga leht või oks võib võtta jalad alla. Seetõttu liigume väärika aeglusega, et jõuaks kõike vahtida. Näeme jaaguari ja kitsede jälgi ja munevat rohutirtsu. Ta on juba terve puutüve muhklikuks munenud. Siin on sadu viise elada ja sadu viise surra. Suur hulk elukaid teeskleb, et on keegi teine. Kaugemal jaurab üksik möiraahv.
Laagris tagasi, on paar tundi vaba aega, mille sisustame tukkumisega. Siis lõuna, mida ei jaksa ära süüa. Toit on väga maitsev, aga kaks korda päevas kolm käiku on selle rammestava ilmaga isegi mulle liig. Siis magame jälle tunnikese. Kui on juba nii uinutav ümbrus.
Linnud, kes olid keskpäevases palavuses kisamise katkestanud, ärkavad päevasest roidumusest, hakkavad edasi-tagasi lendama ja kädistama. Meie lemmik on veetilga kukkumist meenutava häälega eris-suurturpial. Meisterdab kõrtest nuiakujulisi pesi, mis mitmekaupa kõrgel puuokstel ripuvad. Turpialile meeldib pesitseda grupiviisiliselt. Saan pildile hüttide vahel patseeriva päikesekure.
Pärastlõunal toimub paadisõit ülesvoolu, lootuses näha linde ja tuua ära Ramiro kadumaläinud pagas. Jäälind narrib meid, lennates edasi just siis, kui oleme jõudnud pildistamuseks sobivasse kaugusse. Jõeäärsel oksal poseeriv madukael see-eest ei lase end segada, vaid näitab, mis imetabaseid asendeid ta oma kaelaga võtta suudab. Jõuame majapidamiseni veidi pargist väljas, kus lagedal kasvavatel üksikutel puudel on näha kollast kärbsenäppi, heledat karakaarat ja kaht liiki papagoisid. Poisid kõõluvad puu otsas ja korjavad džungliviinamarju. Alla võetakse terve kobar, kuigi valmis on alles paar marja. Pidurdusprotsessidega peavad nad siin veel tegelema. Õu on puhas, väljaarvatud väike prügimägi nurga taga. Välu teises servas teevad aega parajaks paar kodusiga. Kadunud pagas saabub mootorratta seljas ja asume tagasiteele.
Päeva lõpetuseks on ette nähtud jalutuskäik pimedas metsas. Veidi kõhe on teadmatus, kuidas pimedas kuulsipelgate eest põigelda. Kõigepealt on konn kõrgel puu otsas. Teatame Ramirole, et meie konnad ei roni kunagi puu otsa. Pärast on kellegi silmad kõrgustes. Mingit sorti karu. Igasugu satikad on tulnud lehtede peale, eelkõige ämblikud ja rohutirtsud, aga ka kepp-putukad (stick insect, Phasmatodea) ja üks palvetajaritsikas. Lõpuks polegi väga hirmus, aga hea on ikkagi õue peale tagasi jõuda.
Meie rõdule kolinud konn on ikka seal ja vannituppa on siginenud kaks hiiglaslikku prussakat. Üks püüab end põrandaliistu alla peita, teine, pirakam, jookseb ümber kraanikausi. Nüüd on küll putukad-toas-olukord.
Lisa kommentaar