Hommikupoolikuks võime ise vabalt tegevuse valida.
Valime rõdul lösutamise ja lugemise. Ümberringi käib aga pidev sagimine ja lärm. Plärinal saabub kaks paatkonda, räägitakse valjult juttu. Üks paat lahkub. Midagi saetakse, kusagilt kostab muusikat. Rõdu serva juures lõõritab käblik.
Lõuna on kell 12. Süües hakkab palav ja peab jälle duši alla minema.
Veetee viib pargist välja. Lisaks kõiksugu kummalistele väikest mõõtu eluvormidele jäävad meelde taevani ulatuvad puud nagu ilmasambad. Khalil Gibran on kirjutanud midagi sellist, et puud on poeesia, mille maa kirjutab taevasse, aga me raiume neid ja teeme paberiks, et talletada oma sisemist tühjust. Ja näe, kui puud on nii kaua saanud kasvada, ei kukugi mets ümber, vaid muutub järjest rikkalikumaks.
Aastas kaob aga rohkem kui Kreeka territooriumi suurune jupp vihmametsa. Teatavast pindalast väiksemad metsad ei ole enam võimelised seniseid keskkonnatingimusi, eelkõige niiskust, hoidma ning selle murdepunkti ületamisel järgneb vihmametsade ökosüsteemi kollaps. Praeguse troopiliste vihmametsade hävitamise tempo juures ei ole neist aastaks 2050 enam suurt midagi järel. Kui kliima ei muutuks, võiks rohkem raiuda, ja kui ei raiuks, kannataks mets välja kõrgemaid temperatuure. Aga me teeme mõlemat – soojendame ja raiume.
Kogu selle elust kubiseva „tühja maa“ kaleidoskoop ei lase end üldistada. Üksikuid juppe on vähemalt esialgu lihtsam hoomata kui tervikut. Nende juppide kadumine muudab maailma vaesemaks paigaks, isegi kui keegi selle käigus rikkaks saab. Kas meie pläristamine siin ja metsas generaatori käiamine on hea või halb, on raske öelda. Kohalikel on tööd ja tegevust, kogukond saab mootorpaati välja rentida.
Teeme peatuse Samblase Maa (www.mossy.earth) kohalikus tugipunktis keset maatükki, mida olen aidanud osta. Endine veiste karjamaa, mida püütakse taasmetsastada. Esimesed paar aastat tuleb puuhakatiste ümbert pidevalt rohtu niita, et see istikuid ära ei lämmataks. Rohi kasvab ruttu, on kõrge ja lopsakas. Vihmamets niimoodi suurel alal ise ei kipu uuenema, vaid asendub savanniga. Üle tee on ehitatud köissillad ahvidele ja laiskloomadele, kellele ei meeldi puu otsast alla tulla. Kohalike huviliste jaoks tegutseb linnuklubi. Kogukond on saanud tööd, küttimine on vähenenud. Rajakaamerad on näinud jaaguari ringi luusimas. Maatükk piirneb Yasuní pargiga, olles sellele nüüd puhveralaks.
Päikeseloojangu ajal ületame Napo jõe. Riided on hoolimata veekindlatest kottidest kõik niisked ja soojad.
Lõuna on kell 12. Süües hakkab palav ja peab jälle duši alla minema.
Veetee viib pargist välja. Lisaks kõiksugu kummalistele väikest mõõtu eluvormidele jäävad meelde taevani ulatuvad puud nagu ilmasambad. Khalil Gibran on kirjutanud midagi sellist, et puud on poeesia, mille maa kirjutab taevasse, aga me raiume neid ja teeme paberiks, et talletada oma sisemist tühjust. Ja näe, kui puud on nii kaua saanud kasvada, ei kukugi mets ümber, vaid muutub järjest rikkalikumaks.
Aastas kaob aga rohkem kui Kreeka territooriumi suurune jupp vihmametsa. Teatavast pindalast väiksemad metsad ei ole enam võimelised seniseid keskkonnatingimusi, eelkõige niiskust, hoidma ning selle murdepunkti ületamisel järgneb vihmametsade ökosüsteemi kollaps. Praeguse troopiliste vihmametsade hävitamise tempo juures ei ole neist aastaks 2050 enam suurt midagi järel. Kui kliima ei muutuks, võiks rohkem raiuda, ja kui ei raiuks, kannataks mets välja kõrgemaid temperatuure. Aga me teeme mõlemat – soojendame ja raiume.
Kogu selle elust kubiseva „tühja maa“ kaleidoskoop ei lase end üldistada. Üksikuid juppe on vähemalt esialgu lihtsam hoomata kui tervikut. Nende juppide kadumine muudab maailma vaesemaks paigaks, isegi kui keegi selle käigus rikkaks saab. Kas meie pläristamine siin ja metsas generaatori käiamine on hea või halb, on raske öelda. Kohalikel on tööd ja tegevust, kogukond saab mootorpaati välja rentida.
Teeme peatuse Samblase Maa (www.mossy.earth) kohalikus tugipunktis keset maatükki, mida olen aidanud osta. Endine veiste karjamaa, mida püütakse taasmetsastada. Esimesed paar aastat tuleb puuhakatiste ümbert pidevalt rohtu niita, et see istikuid ära ei lämmataks. Rohi kasvab ruttu, on kõrge ja lopsakas. Vihmamets niimoodi suurel alal ise ei kipu uuenema, vaid asendub savanniga. Üle tee on ehitatud köissillad ahvidele ja laiskloomadele, kellele ei meeldi puu otsast alla tulla. Kohalike huviliste jaoks tegutseb linnuklubi. Kogukond on saanud tööd, küttimine on vähenenud. Rajakaamerad on näinud jaaguari ringi luusimas. Maatükk piirneb Yasuní pargiga, olles sellele nüüd puhveralaks.
Päikeseloojangu ajal ületame Napo jõe. Riided on hoolimata veekindlatest kottidest kõik niisked ja soojad.
Lisa kommentaar