Hommikuvalguses kannab vool meid paadiga tükkis taas Atlandi suunas.
Jõgi sillerdab madala päikese kiirtes kuldselt. Várzea-metsa üksikud puud helendavad pesusinise taeva taustal. Valged mehed oma ahnuses jahtisid El Doradot ja arvasid, et see on hunnik kulda, aga tegelikult on hoopis vesi see kuld, mis piirkonnal elu sees hoiab.
Paadis on seekord ka täispuhutav kanuu ja kaks mõla. Siis me seda veel ei tea, aga kõigil on veidi erinev ettekujutus sellest, mis toimuma hakkab. Pildistame madukaela ja kaelus-kuningkalurit. Peatume ja longime veidi läbi metsa, Ramirol kanuu kukil. Metsas on suurem laguun. Amarun Cocha ehk anakonda järv kichwa keeles. Kuju järgi otsustades on need laguunid vanad jõelooked.
Mingil arusaamatul põhjusel pole kasutada rohkem kui üks kanuu. See ilmselt seletab ka, miks pole toimunud telkimisega kanuuväljasõitu, mis ometi programmis seisab. Igatahes, mahutame end kolmekesi kummivanni, Ramiro istub mõlaga tagumise serva peal. Kalle on keskel ja saab ka ühe mõla. Ma tšillin ninas niisama, aga see-eest pole mul üldse jalaruumi. Aerutame liikumatu veega järvele, mis on nagu peegel. Vasakult kaldalt kostab tuttavat röhitsemist ja kogukad turris soenguga hoatsiinid rabistavad puuokstel. Seekord on nad tunduvalt paremini näha. Koos oma siniste nägude ja punnis punaste silmadega. Vahivad meid sama uudishimulikult kui meie neid. Ramiro pajatab, et aastaid tagasi pesitses laguunil ainult üks paar, nüüd vist 12. Igatahes rohkem. Siin pole siis turism lindudele halvasti mõjunud.
Vee kohal sähvivad kogud polegi pääsukesed, vaid taas nahkhiired. Kogunevad kõik veest välja turritavale puutüükale rippu ja lendavad siis korraga laiali. Veidi maad edasi peesitab puutüvel kollaste tähnidega kilpkonn, sama liik, kelle noorloomi üleeile vette lasime, aga see isend siin on umbes aasta vana. Laguuni teises otsas hüpleb põõsal lehtede vahel efektselt punase peaga Paroaria gularis. Anakondast ei mingit märki.
Maabume ja tassime kanuu jõe äärde tagasi. Saame moosisaia ja õuna. Kallele oli jäänud mulje, et minnakse laagrisse tagasi, mina olin aru saanud, et kolime mootorpaati ja libiseme edasi allavoolu. Mida aga pole, on paat. Võtame sisse samad kohad ja sõuame oma kipaka sõiduvahendiga jõele. No see pole mingi Lemmjõgi. Enamus aega laseme voolul end kanda. Mets kahel pool vilistab ja kriiskab ja on iga käänaku taga uus. Suhteliselt uus. Donakoobiuste puhmad näiteks on juba tuttavad. Libiseb igatahes aeglaselt üle vaatevälja. Mõne hetke saadab meid delfiin. Lehed kukuvad aeg-ajalt plärtsuga vette. Need ei sahise, vaid klõbisevad. Meditatiivne kulgemine. Esialgu.
Päike kütab otse lagipähe. Poole tunniga on jalad ja tagumik kanged. Mõtisklen selle üle, et Soomaal on kanuus rohkem ruumi, võib mõnusalt oma paljaid varbaid liigutada ja vees pole kedagi, kes tahaks mul pea otsast hammustada. Kui me peaks siin ümber käima, on need mustad kummikud, mille sees mu jalad higistavad, kas õhku või vett täis, mis kumbki ei lõpe hästi. Päästevestid anti ainult esimesel päeval kohalesõiduks, pärast pole vestid kedagi huvitanud. Joogivesi hakkab otsa saama. Selgub, et paadimees peaks meile kella 12ks lõuna tooma.
Kolmveerand kaheteist paiku teeme vee kohale kaarduva puu varjus pausi, sirutame jalgu ja jahutame varbaid. Ja sõidame edasi. Käisele maandub kollane liblikas ja limpsib mu kätt. Nagu juuksekarv oleks käe peal. Kapibaara ja roosa delfiin ujuvad mööda.
Poole kaheks pole paadist ikka veel haisugi. Huvitav, kuidas Carlos päevaplaanist aru sai? Ronime täieliku küpsemise vältimiseks taas kaldale puude varju. Keegi on siin lausa kunagi laagris olnud. Levi muidugi pole, gps-seade saab kohe tühjaks, laager on umbes 14 km ülesvoolu. Ramiro otsib meile huvitavaid putukaid ja punub palmilehest korvi. Pääsuhaugas kastab end lennu pealt vette. Kella kahe ajal hakkab kostma mootorimürinat. Itaallased ei jõudnud oma jalutuskäiguga ettenähtud ajal valmis. Võibolla tegid eilse ootamise tagasi.
Meile tuuakse lõuna koos kokaga. Kõik kolm käiku ja mahl.
Pärast puhkepausi on laagris ette nähtud mäng puhkpüssiga. Traditsiooniline jahiriist on kolm meetrit pikk, nooleteravik tehakse piraajahambast otsaga, ja sellega võetakse puu otsast ahve alla. Me peame lühendatud versiooniga ainult toki otsa aetud tsitrusviljadele pihta saama. Isegi paar korda saab.
Paadis on seekord ka täispuhutav kanuu ja kaks mõla. Siis me seda veel ei tea, aga kõigil on veidi erinev ettekujutus sellest, mis toimuma hakkab. Pildistame madukaela ja kaelus-kuningkalurit. Peatume ja longime veidi läbi metsa, Ramirol kanuu kukil. Metsas on suurem laguun. Amarun Cocha ehk anakonda järv kichwa keeles. Kuju järgi otsustades on need laguunid vanad jõelooked.
Mingil arusaamatul põhjusel pole kasutada rohkem kui üks kanuu. See ilmselt seletab ka, miks pole toimunud telkimisega kanuuväljasõitu, mis ometi programmis seisab. Igatahes, mahutame end kolmekesi kummivanni, Ramiro istub mõlaga tagumise serva peal. Kalle on keskel ja saab ka ühe mõla. Ma tšillin ninas niisama, aga see-eest pole mul üldse jalaruumi. Aerutame liikumatu veega järvele, mis on nagu peegel. Vasakult kaldalt kostab tuttavat röhitsemist ja kogukad turris soenguga hoatsiinid rabistavad puuokstel. Seekord on nad tunduvalt paremini näha. Koos oma siniste nägude ja punnis punaste silmadega. Vahivad meid sama uudishimulikult kui meie neid. Ramiro pajatab, et aastaid tagasi pesitses laguunil ainult üks paar, nüüd vist 12. Igatahes rohkem. Siin pole siis turism lindudele halvasti mõjunud.
Vee kohal sähvivad kogud polegi pääsukesed, vaid taas nahkhiired. Kogunevad kõik veest välja turritavale puutüükale rippu ja lendavad siis korraga laiali. Veidi maad edasi peesitab puutüvel kollaste tähnidega kilpkonn, sama liik, kelle noorloomi üleeile vette lasime, aga see isend siin on umbes aasta vana. Laguuni teises otsas hüpleb põõsal lehtede vahel efektselt punase peaga Paroaria gularis. Anakondast ei mingit märki.
Maabume ja tassime kanuu jõe äärde tagasi. Saame moosisaia ja õuna. Kallele oli jäänud mulje, et minnakse laagrisse tagasi, mina olin aru saanud, et kolime mootorpaati ja libiseme edasi allavoolu. Mida aga pole, on paat. Võtame sisse samad kohad ja sõuame oma kipaka sõiduvahendiga jõele. No see pole mingi Lemmjõgi. Enamus aega laseme voolul end kanda. Mets kahel pool vilistab ja kriiskab ja on iga käänaku taga uus. Suhteliselt uus. Donakoobiuste puhmad näiteks on juba tuttavad. Libiseb igatahes aeglaselt üle vaatevälja. Mõne hetke saadab meid delfiin. Lehed kukuvad aeg-ajalt plärtsuga vette. Need ei sahise, vaid klõbisevad. Meditatiivne kulgemine. Esialgu.
Päike kütab otse lagipähe. Poole tunniga on jalad ja tagumik kanged. Mõtisklen selle üle, et Soomaal on kanuus rohkem ruumi, võib mõnusalt oma paljaid varbaid liigutada ja vees pole kedagi, kes tahaks mul pea otsast hammustada. Kui me peaks siin ümber käima, on need mustad kummikud, mille sees mu jalad higistavad, kas õhku või vett täis, mis kumbki ei lõpe hästi. Päästevestid anti ainult esimesel päeval kohalesõiduks, pärast pole vestid kedagi huvitanud. Joogivesi hakkab otsa saama. Selgub, et paadimees peaks meile kella 12ks lõuna tooma.
Kolmveerand kaheteist paiku teeme vee kohale kaarduva puu varjus pausi, sirutame jalgu ja jahutame varbaid. Ja sõidame edasi. Käisele maandub kollane liblikas ja limpsib mu kätt. Nagu juuksekarv oleks käe peal. Kapibaara ja roosa delfiin ujuvad mööda.
Poole kaheks pole paadist ikka veel haisugi. Huvitav, kuidas Carlos päevaplaanist aru sai? Ronime täieliku küpsemise vältimiseks taas kaldale puude varju. Keegi on siin lausa kunagi laagris olnud. Levi muidugi pole, gps-seade saab kohe tühjaks, laager on umbes 14 km ülesvoolu. Ramiro otsib meile huvitavaid putukaid ja punub palmilehest korvi. Pääsuhaugas kastab end lennu pealt vette. Kella kahe ajal hakkab kostma mootorimürinat. Itaallased ei jõudnud oma jalutuskäiguga ettenähtud ajal valmis. Võibolla tegid eilse ootamise tagasi.
Meile tuuakse lõuna koos kokaga. Kõik kolm käiku ja mahl.
Pärast puhkepausi on laagris ette nähtud mäng puhkpüssiga. Traditsiooniline jahiriist on kolm meetrit pikk, nooleteravik tehakse piraajahambast otsaga, ja sellega võetakse puu otsast ahve alla. Me peame lühendatud versiooniga ainult toki otsa aetud tsitrusviljadele pihta saama. Isegi paar korda saab.
Kommentaarid
Lisa kommentaar