Rada on tore, see metsas müttamise asi mulle meeldib. Mets on iga natukese maa tagant ise nägu. Lõpuks ometi on taibatud rada suures osas teelt ära viia, isegi kui see kulgeb teele üsna lähedal. See annab ka valikuvõimaluse vastavalt jalgade ja muule olukorrale kulgeda kas siin või seal. Me kasutasime hargnemise võimalust mitu korda, sest mulle sobis paremini pehme pinnas, Kallele kõva. Alguses ja lõpus on palju asfalti, aga ju see on millekski hea. Selle kaheksa päeva asemel, mis me raja läbi kihutasime, oleks minu meelest mõistlik jalutada 10–11 päeva nii, et mitte venitada päevateekonda üle 30 kilomeetri ja rohkem molutada. Meid kannustas taga öökülmast tingitud soov majas magada.
Kokku tuli umbes 260 km, sest osad lõkkekohad on rajalt eemal ja RMK-l tunduvad olevat kasutusel eriti pikad kilomeetrid. Märgistus on üsna hea. Mul ratsis GPS seekord trassi üksikute punktide vahelisteks sirgjoonteks ja sellest palju abi polnud, aga lennurežiimis jälg Google’i kaardil ajas asja ära. Enamuse ajast käisime siiski märkide järgi, mida vähem tallutud kohtades võiks olla veidi rohkem, nt metsalõik pärast Aruseljat. Saan aru loogikast, et kui rada kulgeb pikalt samal teel, pole mõtet märke joonistada, samas on sel rajal komme teelt ootamatult metsa kaduda, mistõttu pidi kindluse mõttes pikemalt tähistamata lõikudel aeg-ajalt igaks juhuks telefoni välja otsima, et veenduda, et rada vahepeal uitama pole läinud. Tihu lõkkekohas võiks olla vihje, et ühes suunas märke jälitama asudes jõuab Orjaku asemel Emmastesse.
Hiiumaal on palju kiikesid ja veel rohkem positiivseid pinnavorme. Ei mingeid lamemaalasi. Inimesed on toredad ja sõbralikud, väljaarvatud need, kes sodi loobivad. Mida tihedamalt sõidetav maantee, seda rohkem konisid. See pole muidugi teada, kas loopijad on rohkem saarelt või mandrilt. Hämmastav, et konisid leidus ka metsarajal, kuigi oma konikorjaja karjääri jooksul peaksin olema hämmastumisest ammu loobunud. Huvitav tähelepanek oli ka see, et kui kunagi tõi meri väärtuslikku kraami, siis nüüd peamiselt rämpsu. Kõike ei jõua pikalt seljakotiga käies muidugi kokku korjata, aga midagi ikka.
Matkakaaslasel on omad plussid. Näiteks harutab ta su oksa küljest lahti, kui oled puu alt pugedes kinni jäänud, ja märkab märke, mis on peidetud puu taha.
Miks jalad valutasid? Inimkatsena läbisin raja
nn paljajalu-jalanõudes. Uuesti ma seda ei teeks või kui teeks, siis poole lühemate
päevaste distantsidena ja kergema kotiga. Küsimus pole ilmselt selles, kas selline
jalanõu matkal töötab, vaid selles, kui palju ja milliste koormatega inimene
igapäevaselt liigub. Ma käin nendega küll ka muidu, aga mitte 30 km päevas. Kuskil
alates kolmandast päevast muutusid päeva teises pooles päkad ja kannad valusaks,
kohati liikus valu mööda tallaaluseid lihaseid ja säärt kuni põlveni välja, eriti
kõval teel kõndides. Veidi ebamugav. Lisaks kartsin, et mind tabab taas sama häda,
mis Penijõe-Kauksi rajal, aga nii hulluks ei läinud. Samas olen endiselt kerge matkajalanõu
pooldaja. Nahast saabaste pluss oli see, et vesistes kohtades müdistades jäid
varbad kuivaks, aga palava ilmaga ma nahast matkajalatsit siiski ei kannaks.
Veest läbi jalutasin Skinnersi sussidega, millega
märjaks saanud jalanõude puhul kannatab edukalt ka laagriplatsil ringi kõndida.
Olen aastajagu tegelenud lindude keele õppimisega ja seepärast kangesti uhke, et suutsin laulu järgi tuvastada vähemalt 26 liiki: metsvint, rohevint, rasvatihane, põhjatihane, salutihane, käblik, pöialpoiss, puukoristaja, punarind, lepalind, musträstas, laulurästas, tikutaja, metstilder, kaelustuvi, sookurg, ronk, kalakajakas, naerukajakas, kühmnokk-luik, valgepõsk-lagle, linavästrik, põldlõoke, suur-kirjurähn, väike-lehelind, suurkoovitaja. Aasta tagasi oleksin neist ära tundnud vaevalt veerandi.
Aitäh, Hiiumaa! Ootan põnevusega, mille käivad
omalt poolt välja töökad, aga naljavaesed saarlased, kellel on kõik parem.
Isegi naabrid on paremad.
Kommentaarid
Lisa kommentaar